Ükspäev oli mu õel vaja inglise keeles kirjutada midagi oma lapsepõlvest – kooli jaoks. Tema aga kurtis, et ta ei oska midagi huvitavat kirjutada, et ei mäleta eriti midagi. Siis ma tõin talle enda lapsepõlve mälestusi näiteks ja lõpuks mõtlesin, et peaks need ka kirja panema, kui iganes katkendlik ja mõttetu see tekst ka ei jääks. Et tekst oleks siis juba korralikum kogumik mu enda mälestustest, tegelesin selle meenutamisega terve päeva ja eneselegi üllatuseks tuli päris huvitavaid seiku meelde. Ja nüüd kirjutan need lihtsalt “facts of life” viisil üles.
Et mitte teid taas tülitada mõttetute noorukiea armastuslugude, oma eriskummalise käitumisega põhi- ja keskkooli ajal või viriseda mõningate elukooli õppetundide pärast või muud taolist, kirjutan ma siia mälestusi, mis esimesel hetkel kõige mõttetumad tunduvad ja seepärast tavaliselt neist kellegile ei räägigi.
Võiks öelda, et lapsepõlv kestis mul keskkooli lõpuni ja ka neid mälestusi kirjutan kuni siis selle ajani. Kuigi lõpu poole tuleb ilmselt neid palju vähem. Seni olen ma elanud neljas erinevas kohas: Tallinnas, Rakvere külje Veltsis, Aruküla külje all Järsil ning nüüd kõige pikemalt päris Aruküla keskuses. Minu viis esimest eluaastat möödusid Tallinnas Lillekülas. Seal oli meil suur kahe korruseline korter koos aiaga. Kuigi jah, sinna mahtusime mina minu vanemad, isapoolsed vanavanemad ja isa vend ning kahel viimasel aastal ka mu õde. Elu nagu vanasti. Maja ees oli samuti pisuke murulapp koos liivakastiga, õlikütte tsistern, millest mingil hetkel sai poiste mängumaa ja üks garaaž. Veidi maad edasi oli veel rida garaaže, kuid sellest hoolimata suutsin ma üles kasvada täieliku võhikuna mehaanikas. Hea küll, nii noor nagu ma olin, ei saagi veel sellistest asjadest aru saada, aga ega mul ei tekkinud isegi huvi autode vastu. Ema ja tädi on rääkinud, et ma olevat isegi palju nukkudega mänginud. Minul endal on siiski meeles ka kuidas mul oli mängurong ja kuidas me paari naabripoisiga (Ema pakkus, et need võisid olla Joonas ja Jaagup Tormised, Maret Mursa pojad ja ühe naabermaja Marko mainis ka ära) liivakastis mänguautodele teid ehitasime ja liivakasti ääre alla garaaže kaevasime. Lisaks on mul fototõestusmaterjali, et mul oli pisikesed, küll kondijõul liikuvad mootorratas ja lasteauto. Mõlemad olid ilmselt pedaalidega.
Õues sai tihti mängitud ka meist, poistest palju vanemate naabritüdrukutega (Taas kord ema pakkus, et need olid Pesuri tüdrukud Grete ja Kerli ja teiselt poolt meie korterit Gretel). Ühte naabrivanaemadest kutsusime tema hästi krapsaka olemise ja hästi säilinud välimuse tõttu nooreks vanaemaks.
Ma mäletan kuidas me õues vaatlesime ühtesi pikliku süsimusta keha ja erksate punakas oraanžide tiivakestadega putukaid, millele me loomulikult lähedal asuva tänava ja taksopargi järgi Tulikas nimeks panime. Veel aastaid hiljem ei teadnud ma tulika nime tegelikku omanikku ja kui teada sain, et see hoopis taim on, tundus see väga veider.. nagu pisike fantaasiamaailma purunemine. Tulika nime kuulsin aga ilmselt ühel mitmetest jalutuskäikudest vanaisaga Lilleküla poodi. Sellised jalutuskäigud (ka Marja poodi), olid mulle tõesti tihedased, kuna lasteaias ei saanud ma üldse käia. Nagu ma lasteaeda läksin, nii kohe tekkis mul millegist allergiline reaktsioon. Jalutuskäikudel Lilleküla poodi jäi teepeale aga üks mänguväljak, millest nüüdseks pole aga midagi enam järel. See koht mulle hirmsasti meeldis. Eriti selle keskel olnud kettkarusell.
Kodus meeldis mulle aga onu Andrese tuba, mis oli hulka huvitavam kui kõik teised toad. Onul oli vana mööbel, mis siis hullumoodi suur tundus. Nüüd aga, kui ma temalt ühe toolidest endale restaureerida küsisin, tundus see ootamatult pisikese ja nigelana. Sel ajal olid aga jah nii toolid kui ka laud mille peal tohutu suur ja hästi pisikeste tükkidega alati pooleliolev puzzle, hästi suursugused ja massiivsed. Kuna onu tegeles kunstiga, oli tema toas igasuguseid huvitavaid asju. Konkreetseid kunstiasju ei mäletagi. Ilmselt olid tal joonistused kuskil sahtlites. Aga tal oli laual üks vana veinipudel, mille peal oli ta juba hulk aega küünlaid põletanud, mistõttu see täielikult erinevatvärvi küünlavahaga kaetud oli. Kapis klaasi taga meenub mulle aga paar piipu olnud. Tuba oli üldiselt hämaravõitu, lisades sellele just piisavalt salapära ja kunstipärasust. Nüüdseks on terve see korter onu, tema vastiku naise, kellel kõigi meie suguvõsa liikmetega pidevalt mingi tüli on ning nende poja päralt. Ja ausaltöeldes on see korterile üpris kehvasti mõjunud. Onu naine Evi soovil on korter läbinud suursuguse juba peaaegu kõikehõlmava remondi, millega on kadunud kogu vana võlu. Hiljem olen ma seal ühe nende välisreisi ajal veidi elanud, nende koeraga väljas käinud ja ausalt öeldes, ainukesed head asjad mis on jäänud, on korteri asukoht linnas ja korteri suurus. Isegi aias suudeti puhastustöö läbi viia nii, et kunagistest õunapuudest ei ole nüüdseks vist enam ühtegi jäänud.. või kui oli veel mõni, siis väga lagedaks oli see siiski muutunud. Siiski oli päris mõnus aiapoolsel trepil päikese käes hommiku- või õhtusööki süüa.
Linnast meenub mulle veel paar asja, aga need ilmselt hilisemad, kui me enam seal ei elanud vaid vanavanematel külas käisime. Mul meenub, kuidas ma oma õele midagi tegin ja siis mind selle eest aiaukse ette nurka pandi. Kõik tahtsid, et ma õe ees vabandaksin, aga mina ei kavatsenudki. Lihtsalt seisin seal ukse juures ja piilusin õue. Selle sama õueukse juures oli aga tihti suviti purgikaas täidetud meega, mille peale sipelgad surema ronisid. Mee sees oli vist mürki ka, kuigi mulle tundus see alati täiesti ebavajalik sest, kõik sipelgad lihtsalt kleepusid sinna kinni.
Linna meenub mulle ka iganädalane pankoogipäev ja palju harvem, aga seda enam oodatud suurepärane terve ahjuplaadi suurune porgandipirukas. Muide ei tea ma ikka veel kedagi, kes suudaks nii head porgandipirukat või koduküpsetatud saiu ja stritsleid küpsetada nagu seda tegi mu linnavanaema.
Rakveresse kolisime seepärast, et seal saime endale ühe pooleldi valmis maja lubada. Õigemini nagu ema ütleb, ei olnud me päris Rakveres, vaid selle külje all kohas nimega Veltsi. Rakverest on mul miskipärast väga vähe meeles. Mina olin siis viie aastane ja elasime seal vaid aasta. Seejärel viidi käiku see kurikuulus maade tagastamise seadus ja loomulikult oli ka meie maja kellegi kunagisel maal olnud.
Ainsad mälestused Rakverega seoses on mul lasteaiast. Näiteks oli veider see, et kui kellelgi oli sünnipäev, siis lasteaeda tulles leidis ta oma kapist porgandid eest. Mind see ilmselt vist ei puudutanud, nagu ka hilisemad kooli aegsed sünnipäevade traditsioonid, kuna ma olen ju suvine laps.
Teine asi, mis mulle lasteaiast meenub, oli puutööring, milles ma aegajalt mõnda puust autot meisterdades valusasti haamriga näpu pihta lõin ja koleda lillakas sinise verevalumi sain.
Ja miskipärast meenub mulle Rakverega seoses lastelaul “Juba linnukesed”, seda aga mitte just kõige paremas valguses. Tükk aega tundus see mulle jube kurva lauluna ja rida mis räägib lastest, kes kui vangis elanud, võtsin ma sel ajal liiga otseselt mõistetavana. Kevadisel ajal kui lasteaias seda ilmselt lauldi, oli väikestel lastel just selline tunne. Mulle üldse ei meeldinud talv.
Niisiis kolisime juba aasta pärast Aruküla külje alla Järsile, kus oli meie kõige väiksem eluase. Arukülla kolisime seepärast, et siin elas ka isa õde. Mina olin septembriks kuueseks saanud ja see tähendas kooli minekut. Esimene kooli aasta oli küll veel üpris lasteaiale sarnane koos oma lõunauinakute, magedate rebimistehnikas kunstitundide ja mänguaegadega. Järgmisest aastast läks aga asi tõsisemaks. Kõik need arvutamised ja kirjutama õppimised viisid meid üha enam lapselikest mängudest eemale ja asemele tulid üksteise tögamised ja kooliaja koerustükid. Mina olin huvitaval kombel aga muutunud varakult üpris tõsimeelseks, mis põhikooli lõpuks päris ekstreemsuseni arenes. Kuid igasugused narrimised olid mulle väga vastu karva. Eriti ajas mind vihale, kui mind niiöelda paari pandi meie klassi ainsa venerahvusest tüdrukuga, kelle nimi oli Irja. Mõnikord, kui keegi mulle millegiga närvidele hakkas käima, läksin ma lausa käsitsi kallale, mis oli veider, sest kuni keskkooli lõpuni olin ma alati klassi kõige pisem ja ka alati olen ma olnud sihuke kiitsakas nagu ma praegugi veel. Seepärast on veider ka see, et koolis on mu parimad sõbrad ja pinginaabrid olnud pea alati kõige pikemad poisid. Tegelikult oleks peaaegu nii juhtunud, et mu pinginaabriks oleks saanud üks ka pisemat sorti poiss, kellega me head sõbrad olime. Nimi oli Andrus Pukk. Aga juhuse tahtel olin ma haigeks jäänud just siis ilmselt teise klassi alguseks ja Andrus hakkas istuma hoopis Reinoga. Aga Riho kirjutas mulle kirja ja pakkus, et ma võin tema kõrval istuma hakata. Andrus Pukiga muidugi olime me ikkagi väga head sõbrad ja pärast kooli tavaliselt läksin ma tema juurde, kus mind toideti ja hoolitseti sama hästi nagu ma oleks nende pere liige. Eriti meeldisid mulle Andruse ema keedetud piimasupid. Andrus aga kolis mingil ajal Arukülast ära ja pärast seda ei tea ma temast midagi.
Aga kuni vist seitsmenda klassini oli mu pinginaabriks Riho, kes oli ka nii kaua pikim poiss meie klassis. Temaga me hakkasime üksteise juures kooki küpsetamas käima. Sai mõned koostisosad kaasa võetud ja varem uuritud retseptide järgi veidi omaloomingulist eksperimenteerimist teostatud. Enamasti tuli siiski päris maitsev see asi välja. Kaheksandasse klassi läks aga ka tema hoopis Tartusse, kus ta siiani elab. Me oleme ikka head sõbrad.
Kaheksandas klassis ühendati meie klass paraleeliga, mis tähendas seda, et mul oli võimalik endale veel pikem sõber leida. Pinginaabriks sai küll Reino, kellega me tegelikult nii väga sõbrad polnudki. Sõbra leidsin aga hoopis Rivo näol, kes nagu juba öeldud oli veelgi pikem kui Riho. Ka keskkoolis jätkus mõnes mõttes sama liin. Kuigi Keskkoolis oli juba pikkasid tüüpe palju enam ja samas olin ma sõbrunenud ka paljude normkasvu poistega.
Aga nüüd mul läks jutt kuidagi väga kiiresti edasi ainult ühe teema ümber. Jäin tegelikult Järsil elamise juurde. Kuigi ega sealtki pole palju kirjutada. Esiteks kuna ka seal elasime vaid ühe aasta. Selgelt on meeles vaid see, et ükskord läks mul miski silma, millest tekkis hulganisti paanikat ja lõpuks kutsutigi kiirabi ka, millega mind koos emaga linna traumapunkti viidi. Selle asja kätte saamine silmast ei võtnud üldse aega ja kuna see kõik toimus hilisõhtul või isegi öö hakul, siis olime nüüd probleemi ees kuidas koju saada. Taksoga me tulema pidime, aga sel ajal ei tahtnud taksod eriti linnast välja sõita. Lõpuks saime siis mingi logu taksoga, millel tuled aegajalt täitsa ära kustusid ja kuna öö oli udune ka, siis ema oli täitsa kohe kartnud, et teeme enne koju jõudmist veel avarii.
Järsilt mäletan veel seda, et esimest korda hakkasin nägema unenägusid, mis mul kunagi meelest ei lähe.
Kui nüüd järgi mõelda, siis Järsi ja Aruküla elu vahele ei saagi sellist järsku piiri tõmmata nagu varasemate elukohtadega. Ikka käisin ma samas koolis, ikka olid mul samad sõbrad, kellest algul mitmed olid põhimõtteliselt vanemate valitud selles mõttes, et mind sõbrustati nende (vanemate siis) sõprade lastega. See ei tundunud tegelikult kunagi õige. Siinkohal ütlekski kõigile, et kui teil on lapsed, siis laske neil omad sõbrad leida, muidu nad ei leia üldse sõprasid.. vähemalt niikaua, kuni teie nende elu paika panete.
Järsi ja Aruküla elu juures on üks veider fenomen. Üks nendest minu needustest. Aruküla on õnnetuse alus. Minul on näiteks Järsile kolimise algusest ratastega õnnetud kogemused. Järsil sõitis siis traktor üle mu pisikese abiratastega ratta. Hea, et ma isegi rattapealt põgenema sain. Kuradi pime traktorist. Arukülla paneelmajja kolides hakkasin ma siis uut ratast ihaldama, mille ma lõpuks ka sain. Seekord juba suurte poiste ratta. Ilma abiratasteta ja puha. Õnnetus oli selles, et ma ei osanud sellisega sõita. Tädipoeg Peep ja tema sõber Imre Kold võtsid mu ükskord staadionile kaasa ja üritasid mind sõitma õpetada, kuid läksid hoopis peatselt omavahel vaidlema, et kuidas seda kõige parem oleks teha. Peep arvas, et peaks väheke kinni hoidma kuni ma tunde sisse saan. Imre arvas aga, et peaksin ise proovima. Vist oli niipidi. Lõpuks tädipoeg ütles, et nii ma ei saa üldse sõitma. Nad muudkui vaidlesid, kuni ühel hetkel märkasid, et ma teiselpool staadionit ratta seljas ja sõidan. Aga ega rataste endaga probleemid ikka jätkusid. Mingi paar ratast mul vist varastati ära. Ühel keerati rattad kõveraks ja kuigi süüdlased saime kätte ja nad ratta uuesti korda tegid, ei olnud selle rattaga enam päris normaalne sõita ning varsti hakkasid ka igasugused muud mehhaanilised jamad. Ja loomulikult tegin ma ka hulganisti kõige arusaamatumaid ja valusaid kukkumisi. Näiteks üks kord sõitsin prügikasti ees telliskivile otsa, mistõttu ma lõua nii puruks kukkusin, et seda taas traumapunkti kinni panema pidi minema. Ja ühekorra tuli lihtsalt rattaga nokka tõstes ratas alt ära. Teate küll - valus, valus. Noh nüüd ülikooli ajal on mul üks vana grupivennalt odavalt ostetud ratas, mis pole seni alt vedanud. Ja varastada seda ka keegi ei taha. Paar korda on küll napilt läinud, et oleks sellega sõites liiklusele jälle jalgu jäänud, aga siiski on väheke tunne, et õnn on tagasi tulnud.
Aruküla on üldse paras õnnetuste magnet. Ja kõik vananeb ja laguneb. Ja kõik ebaõnnestub. Traumapunktis hakkasin ma üldse erinevatel põhjustel nii palju käima, et kui ükskord mingis komöödia seriaalis (vist Seinfeldis) nägime, kuidas ühte meest haiglas nii hästi tunti, et talle kohe oma näopildiga kohvitass toodi, siis naerdi minu kohta, et kas mul samamoodi. Sellest hoolimata on siingi meeldejäävaid ja vahel isegi häid kogemusi olnud. Üks mõningate kukkumiste põhjus oli tegelikult üks huvitav mäng. Meil on majataga väike võsa, kus me mängisime kulli nii, et kunagi ei tohtinud jalg maad puutuda. Roniti puude otsast järgmisele ja mõnikord kättesaamise hirmus täitsa hüpati. Vaid vähesed puud olid vanad ja tugevad. Enamus olid õhuksed painduvad lepad või pajud või mis iganes nad olid. Üks teine lahe mäng tuli praegult veel meelde, mis oli ka ratastega seotud. Tegime ratastega pika rea ja siis esimene valis kõige lahedama, mõnes kohas kõige hullema raja. Ülejäänud pidid siis talle täpselt järgnema. Ja kui keegi kuskil kivi taha või porisse kinni jäi, siis pidi need jala mahapanemised meelde jätma. Mänge oli muidugi hulganisti: ukakas, mädamuna, noolekas, tatitorudega sõja pidamine, või veesõda. Hiljem mängisime varem mainitud kullimängule sarnast ka Pajupea veehoidlas, kus küll võis jalg maad puutuda, aga hullumeelsed hüpped kõrgelt tammilt ja kanali veejaotuskohast läbi libistamised ja muu taoline muutsid tavalise kulli palju huvitavamaks.
Ahjaa, sõpradest ja vanemate valitud sõpradest sai juba räägitud. Päris Arukülas hakkasid ka siis oma valitud sõbrad tekkima. Ometi olid sünnipäevad üks kogum lapsi, kes üksteisega üldse kokku ei sobinud. Sünnipäevad ise olid morsikad praetud pelmeenide ja salatiga. Muide sellist toitu pidasime päris heaks. Aken pidi muidugi lahti olema, et muusika välja kostaks. Muud eriti sünnipäevast midagi ei mäleta. Muusika õue mängimisest aga teine lugu. Ükskord tegime õe ja paari sõbraga rõdult mingit wannabe Rock Summeri festivali. Kusjuures täiesti mõttetu muusika oli kassetikast ja rõdu all kuulas vaid õige vähe lapsi.
Väiksena kartsime õega hullumoodi äikest – nii välku kui ka müristamist. Nüüdseks on see üks selliseid asju, mida mulle vastupidi hullumoodi meeldib vaadata. Siis aga kolisime me äikese ajal koridori, kus kuulsime vaid müristamist ja sedagi summutatult. Tihti võtsime ka teki kaasa, mille tõmbasime üle pea. Huvitav on tegelikult see, et äikesetormid olid siis tõepoolest võimsamad. Seda tunnistab ka vanaema.
Natuke veel koolist. Algklassides, võibolla kuni kuuenda klassini oli meil üks tore mees klassijuhataja, Peeter Moosaar. Tal on Lahemaal maamaja, kuhu ta siis iga suvi meiega klassiekskursiooni korraldas. Algul olid ned sellised matkad, kuhu toodi kastikaga jalgrattad kohale ja siis sõitsime Lahemaal ringi. Hiljem hakkasime isegi Arukülast ratastega sinna sõitma. Nende suvede üks meeldejäävamaid asju oli päris algusaegadest. Peetriga harjutasime me ka koolis näidendit, mille me lõpuks siis esitasime kooli ees aga meile endale meeldis veel enam see esituskord, mis tema maamajas sai tehtud. See näidend oli metsa elukate teemal ja mina olin karupoeg ja Riho loomulikult karu isa. Nüüd igakord, kui on klassikokkutuleks, siis kõik meenutavad ja naeravad selle näidendi peale. Teine asi nendest reisidest, mis mulle väga meeldis, oli kui ükskord Loksas piirivalve sadamas saime piirivalve kaatrile, mis oli sel ajal ainulaadset tehnoloogiat täis topitud. Tegime sellega väikese tiiru merel ja poistele meeldis loomulikult kui demonstreeriti kuulipildujaid.
Üks asi, mis Lahemaal ja Arukülal on väga ühist, on suured kivid. Lahemaal on näiteks Eesti suurim rändrahn ja kui ma ikka õigesti mäletan, siis Arukülas suuruselt neljas. Aga Arukülas on neid rahnusid lausa kolm. Seega oli meil poistel siis veel üks koht kuhu ronida ja kust heal juhul alla võis kukkuda. See suurim neist kividest on kohas, kus inimesed olid oma aiamaad rajanud. Loomulikult oli nendest aiamaadest möödakäies aegajalt himu teiste maasikaid näpata. Aga ükskord jälle kivilt tulles ja tagasiteel mõnest aiast läbi käies käed maasikaid täis, jäime mu ema sõbrannale silma. Loomulikult sai siis ema ka sellest teada ja minu jaoks tõusis sellest suur pahandus, sest ema on mul üpris kergesti pahandav. Jah, pahandused tõusid hästi lihtsalt. Esimene suitsu proovimine, ropendamine, vastu vaidlemine, mis iganes. Võib öelda, et hea siis, et ema kõiki me pahandusi ei teadnud. Mulle endale on aga kõige hullema pahandusena meelde jäänud kohe päris kuri asi, tegu, mida ma siiani kahetsen ja üheks oma tõsisemaks patuks pean. Suve alguses käisime me tihti pisikeste kaeveaukude juures, mis mõnes kohas olid. Need olid vett täis ja seal me jälgisime kuidas konnad kudusid ja kuidas siis arenesid kõigepealt kullesed, siis sabaga konnad ja lõpuks päris konnad. Aegaajalt me tõstsime kulleseid kuivale, kuid veel hullem oli see, kui me ühel korral ühe konna kinni püüdsime, ta pleki sisse kinni voltisime ja katlamaja kuumadele torudele küpsema panime. Alles tükk aega hiljem tuli meil see uuesti meelde ja kui siis läksime vaatama, leidsime pleki seest luukere. Esimest korda tundsin ma, et olen midagi väga valet teinud ja elu pühalikkuse vastu eksinud. Siis me korraldasime sellele konna luukerele sõpradega meremehe matused. Sama plekk karbi sisse panime ka lille ja uputasime siis pühalikult samasse veeauku, kus ta sündinud oli. Isegi pisike kõne käis sinna juurde.
Edaspidi muutusid meie mängud taas normaalsemaks. Näiteks käisime pumbamaja taga suure liivakallaku peal kollaste Volvo kallurtraktoritega mängimas. See konkreetne traktori mudel lihtsalt pidi kõigil olemas olemas. Mõned poisid käisid ka Kalesil masinakeskuses ja palusid ennast traktoristidel sõidule kaasa võtta. Mina seda kunagi ei teinud.
Mõnede oma maja sõpradega tegime aga keldrisse oma poiste klubi. Tõime seintele Teenage Mutant Ninja Turtlesite postreid ja igat muud nodi, mis oluline tundus. Kaua sellisel keldriklubil muidugi toimuda ei lastud.
Rivoga käisime aga tihti metsades kolamas. Ükskord otsustasime, et läheks õige jalgsi Raasikule, mis on järgmine asula, kui rongiga Tallinnast eemale sõita. Tagasituleku otsustasime aga otse läbi metsa lõigata, kuna hakkas õhtu kätte jõudma, pimedaks ja jahedaks minema. Muidugi suutsime me just sel korral metsa ära eksida ja veel suurema ringi maha käia kui Raasikule minnes. Lõpuks kuulsime rongi müra ja selle järgi leidsime õige suuna taas kätte.
Ajast, mida ma lapsepõlveks söandan nimetada tooks veel välja ühe kakluse. Minu vastaseks oli küll paar aastat noorem poiss kui mina, aga see eest oli ta pahapoisi kuulsusega ja mitte ilma asjata. Nimi oli Raigo aga poisid kutsusid ja kutsuvad siiani teda surmaks. Kaklus lõppes õnneks kiiresti ja väga suurt kahju ma ei saanud, aga sellest ajast peale mõnda aega käis ta minuga ikka ja jälle tüli norimas. Ma kartsin, et ühel hetkel võib ta korraliku kakluse alustada. Ükskord ma ütlesin isale, et ma kardan ühte poissi, mispeale hakkas mu isa mulle karated õpetama. Isa oli omal ajal selles ja ka tennises päris tegija. Minul jäid need õpingud aga siiski üpris lühikeseks. Või siis, niipalju ma siiski õppisin, et ühekorra kui linnas ennast varga eest oli vaja kaitsta, suutsin ma enda vaevaga teenitud palga endale hoida.
Kindlasti oleks sedalaadi väikeseid seiku veel kirjutada, aga ega siis kõik korraga meelde tule, aga vähemasti sain ma mingi ülevaate oma lapsepõlvest nüüd kirja pandud.
Õues sai tihti mängitud ka meist, poistest palju vanemate naabritüdrukutega (Taas kord ema pakkus, et need olid Pesuri tüdrukud Grete ja Kerli ja teiselt poolt meie korterit Gretel). Ühte naabrivanaemadest kutsusime tema hästi krapsaka olemise ja hästi säilinud välimuse tõttu nooreks vanaemaks.
Ma mäletan kuidas me õues vaatlesime ühtesi pikliku süsimusta keha ja erksate punakas oraanžide tiivakestadega putukaid, millele me loomulikult lähedal asuva tänava ja taksopargi järgi Tulikas nimeks panime. Veel aastaid hiljem ei teadnud ma tulika nime tegelikku omanikku ja kui teada sain, et see hoopis taim on, tundus see väga veider.. nagu pisike fantaasiamaailma purunemine. Tulika nime kuulsin aga ilmselt ühel mitmetest jalutuskäikudest vanaisaga Lilleküla poodi. Sellised jalutuskäigud (ka Marja poodi), olid mulle tõesti tihedased, kuna lasteaias ei saanud ma üldse käia. Nagu ma lasteaeda läksin, nii kohe tekkis mul millegist allergiline reaktsioon. Jalutuskäikudel Lilleküla poodi jäi teepeale aga üks mänguväljak, millest nüüdseks pole aga midagi enam järel. See koht mulle hirmsasti meeldis. Eriti selle keskel olnud kettkarusell.
Kodus meeldis mulle aga onu Andrese tuba, mis oli hulka huvitavam kui kõik teised toad. Onul oli vana mööbel, mis siis hullumoodi suur tundus. Nüüd aga, kui ma temalt ühe toolidest endale restaureerida küsisin, tundus see ootamatult pisikese ja nigelana. Sel ajal olid aga jah nii toolid kui ka laud mille peal tohutu suur ja hästi pisikeste tükkidega alati pooleliolev puzzle, hästi suursugused ja massiivsed. Kuna onu tegeles kunstiga, oli tema toas igasuguseid huvitavaid asju. Konkreetseid kunstiasju ei mäletagi. Ilmselt olid tal joonistused kuskil sahtlites. Aga tal oli laual üks vana veinipudel, mille peal oli ta juba hulk aega küünlaid põletanud, mistõttu see täielikult erinevatvärvi küünlavahaga kaetud oli. Kapis klaasi taga meenub mulle aga paar piipu olnud. Tuba oli üldiselt hämaravõitu, lisades sellele just piisavalt salapära ja kunstipärasust. Nüüdseks on terve see korter onu, tema vastiku naise, kellel kõigi meie suguvõsa liikmetega pidevalt mingi tüli on ning nende poja päralt. Ja ausaltöeldes on see korterile üpris kehvasti mõjunud. Onu naine Evi soovil on korter läbinud suursuguse juba peaaegu kõikehõlmava remondi, millega on kadunud kogu vana võlu. Hiljem olen ma seal ühe nende välisreisi ajal veidi elanud, nende koeraga väljas käinud ja ausalt öeldes, ainukesed head asjad mis on jäänud, on korteri asukoht linnas ja korteri suurus. Isegi aias suudeti puhastustöö läbi viia nii, et kunagistest õunapuudest ei ole nüüdseks vist enam ühtegi jäänud.. või kui oli veel mõni, siis väga lagedaks oli see siiski muutunud. Siiski oli päris mõnus aiapoolsel trepil päikese käes hommiku- või õhtusööki süüa.
Linnast meenub mulle veel paar asja, aga need ilmselt hilisemad, kui me enam seal ei elanud vaid vanavanematel külas käisime. Mul meenub, kuidas ma oma õele midagi tegin ja siis mind selle eest aiaukse ette nurka pandi. Kõik tahtsid, et ma õe ees vabandaksin, aga mina ei kavatsenudki. Lihtsalt seisin seal ukse juures ja piilusin õue. Selle sama õueukse juures oli aga tihti suviti purgikaas täidetud meega, mille peale sipelgad surema ronisid. Mee sees oli vist mürki ka, kuigi mulle tundus see alati täiesti ebavajalik sest, kõik sipelgad lihtsalt kleepusid sinna kinni.
Linna meenub mulle ka iganädalane pankoogipäev ja palju harvem, aga seda enam oodatud suurepärane terve ahjuplaadi suurune porgandipirukas. Muide ei tea ma ikka veel kedagi, kes suudaks nii head porgandipirukat või koduküpsetatud saiu ja stritsleid küpsetada nagu seda tegi mu linnavanaema.
Rakveresse kolisime seepärast, et seal saime endale ühe pooleldi valmis maja lubada. Õigemini nagu ema ütleb, ei olnud me päris Rakveres, vaid selle külje all kohas nimega Veltsi. Rakverest on mul miskipärast väga vähe meeles. Mina olin siis viie aastane ja elasime seal vaid aasta. Seejärel viidi käiku see kurikuulus maade tagastamise seadus ja loomulikult oli ka meie maja kellegi kunagisel maal olnud.
Ainsad mälestused Rakverega seoses on mul lasteaiast. Näiteks oli veider see, et kui kellelgi oli sünnipäev, siis lasteaeda tulles leidis ta oma kapist porgandid eest. Mind see ilmselt vist ei puudutanud, nagu ka hilisemad kooli aegsed sünnipäevade traditsioonid, kuna ma olen ju suvine laps.
Teine asi, mis mulle lasteaiast meenub, oli puutööring, milles ma aegajalt mõnda puust autot meisterdades valusasti haamriga näpu pihta lõin ja koleda lillakas sinise verevalumi sain.
Ja miskipärast meenub mulle Rakverega seoses lastelaul “Juba linnukesed”, seda aga mitte just kõige paremas valguses. Tükk aega tundus see mulle jube kurva lauluna ja rida mis räägib lastest, kes kui vangis elanud, võtsin ma sel ajal liiga otseselt mõistetavana. Kevadisel ajal kui lasteaias seda ilmselt lauldi, oli väikestel lastel just selline tunne. Mulle üldse ei meeldinud talv.
Niisiis kolisime juba aasta pärast Aruküla külje alla Järsile, kus oli meie kõige väiksem eluase. Arukülla kolisime seepärast, et siin elas ka isa õde. Mina olin septembriks kuueseks saanud ja see tähendas kooli minekut. Esimene kooli aasta oli küll veel üpris lasteaiale sarnane koos oma lõunauinakute, magedate rebimistehnikas kunstitundide ja mänguaegadega. Järgmisest aastast läks aga asi tõsisemaks. Kõik need arvutamised ja kirjutama õppimised viisid meid üha enam lapselikest mängudest eemale ja asemele tulid üksteise tögamised ja kooliaja koerustükid. Mina olin huvitaval kombel aga muutunud varakult üpris tõsimeelseks, mis põhikooli lõpuks päris ekstreemsuseni arenes. Kuid igasugused narrimised olid mulle väga vastu karva. Eriti ajas mind vihale, kui mind niiöelda paari pandi meie klassi ainsa venerahvusest tüdrukuga, kelle nimi oli Irja. Mõnikord, kui keegi mulle millegiga närvidele hakkas käima, läksin ma lausa käsitsi kallale, mis oli veider, sest kuni keskkooli lõpuni olin ma alati klassi kõige pisem ja ka alati olen ma olnud sihuke kiitsakas nagu ma praegugi veel. Seepärast on veider ka see, et koolis on mu parimad sõbrad ja pinginaabrid olnud pea alati kõige pikemad poisid. Tegelikult oleks peaaegu nii juhtunud, et mu pinginaabriks oleks saanud üks ka pisemat sorti poiss, kellega me head sõbrad olime. Nimi oli Andrus Pukk. Aga juhuse tahtel olin ma haigeks jäänud just siis ilmselt teise klassi alguseks ja Andrus hakkas istuma hoopis Reinoga. Aga Riho kirjutas mulle kirja ja pakkus, et ma võin tema kõrval istuma hakata. Andrus Pukiga muidugi olime me ikkagi väga head sõbrad ja pärast kooli tavaliselt läksin ma tema juurde, kus mind toideti ja hoolitseti sama hästi nagu ma oleks nende pere liige. Eriti meeldisid mulle Andruse ema keedetud piimasupid. Andrus aga kolis mingil ajal Arukülast ära ja pärast seda ei tea ma temast midagi.
Aga kuni vist seitsmenda klassini oli mu pinginaabriks Riho, kes oli ka nii kaua pikim poiss meie klassis. Temaga me hakkasime üksteise juures kooki küpsetamas käima. Sai mõned koostisosad kaasa võetud ja varem uuritud retseptide järgi veidi omaloomingulist eksperimenteerimist teostatud. Enamasti tuli siiski päris maitsev see asi välja. Kaheksandasse klassi läks aga ka tema hoopis Tartusse, kus ta siiani elab. Me oleme ikka head sõbrad.
Kaheksandas klassis ühendati meie klass paraleeliga, mis tähendas seda, et mul oli võimalik endale veel pikem sõber leida. Pinginaabriks sai küll Reino, kellega me tegelikult nii väga sõbrad polnudki. Sõbra leidsin aga hoopis Rivo näol, kes nagu juba öeldud oli veelgi pikem kui Riho. Ka keskkoolis jätkus mõnes mõttes sama liin. Kuigi Keskkoolis oli juba pikkasid tüüpe palju enam ja samas olin ma sõbrunenud ka paljude normkasvu poistega.
Aga nüüd mul läks jutt kuidagi väga kiiresti edasi ainult ühe teema ümber. Jäin tegelikult Järsil elamise juurde. Kuigi ega sealtki pole palju kirjutada. Esiteks kuna ka seal elasime vaid ühe aasta. Selgelt on meeles vaid see, et ükskord läks mul miski silma, millest tekkis hulganisti paanikat ja lõpuks kutsutigi kiirabi ka, millega mind koos emaga linna traumapunkti viidi. Selle asja kätte saamine silmast ei võtnud üldse aega ja kuna see kõik toimus hilisõhtul või isegi öö hakul, siis olime nüüd probleemi ees kuidas koju saada. Taksoga me tulema pidime, aga sel ajal ei tahtnud taksod eriti linnast välja sõita. Lõpuks saime siis mingi logu taksoga, millel tuled aegajalt täitsa ära kustusid ja kuna öö oli udune ka, siis ema oli täitsa kohe kartnud, et teeme enne koju jõudmist veel avarii.
Järsilt mäletan veel seda, et esimest korda hakkasin nägema unenägusid, mis mul kunagi meelest ei lähe.
Kui nüüd järgi mõelda, siis Järsi ja Aruküla elu vahele ei saagi sellist järsku piiri tõmmata nagu varasemate elukohtadega. Ikka käisin ma samas koolis, ikka olid mul samad sõbrad, kellest algul mitmed olid põhimõtteliselt vanemate valitud selles mõttes, et mind sõbrustati nende (vanemate siis) sõprade lastega. See ei tundunud tegelikult kunagi õige. Siinkohal ütlekski kõigile, et kui teil on lapsed, siis laske neil omad sõbrad leida, muidu nad ei leia üldse sõprasid.. vähemalt niikaua, kuni teie nende elu paika panete.
Järsi ja Aruküla elu juures on üks veider fenomen. Üks nendest minu needustest. Aruküla on õnnetuse alus. Minul on näiteks Järsile kolimise algusest ratastega õnnetud kogemused. Järsil sõitis siis traktor üle mu pisikese abiratastega ratta. Hea, et ma isegi rattapealt põgenema sain. Kuradi pime traktorist. Arukülla paneelmajja kolides hakkasin ma siis uut ratast ihaldama, mille ma lõpuks ka sain. Seekord juba suurte poiste ratta. Ilma abiratasteta ja puha. Õnnetus oli selles, et ma ei osanud sellisega sõita. Tädipoeg Peep ja tema sõber Imre Kold võtsid mu ükskord staadionile kaasa ja üritasid mind sõitma õpetada, kuid läksid hoopis peatselt omavahel vaidlema, et kuidas seda kõige parem oleks teha. Peep arvas, et peaks väheke kinni hoidma kuni ma tunde sisse saan. Imre arvas aga, et peaksin ise proovima. Vist oli niipidi. Lõpuks tädipoeg ütles, et nii ma ei saa üldse sõitma. Nad muudkui vaidlesid, kuni ühel hetkel märkasid, et ma teiselpool staadionit ratta seljas ja sõidan. Aga ega rataste endaga probleemid ikka jätkusid. Mingi paar ratast mul vist varastati ära. Ühel keerati rattad kõveraks ja kuigi süüdlased saime kätte ja nad ratta uuesti korda tegid, ei olnud selle rattaga enam päris normaalne sõita ning varsti hakkasid ka igasugused muud mehhaanilised jamad. Ja loomulikult tegin ma ka hulganisti kõige arusaamatumaid ja valusaid kukkumisi. Näiteks üks kord sõitsin prügikasti ees telliskivile otsa, mistõttu ma lõua nii puruks kukkusin, et seda taas traumapunkti kinni panema pidi minema. Ja ühekorra tuli lihtsalt rattaga nokka tõstes ratas alt ära. Teate küll - valus, valus. Noh nüüd ülikooli ajal on mul üks vana grupivennalt odavalt ostetud ratas, mis pole seni alt vedanud. Ja varastada seda ka keegi ei taha. Paar korda on küll napilt läinud, et oleks sellega sõites liiklusele jälle jalgu jäänud, aga siiski on väheke tunne, et õnn on tagasi tulnud.
Aruküla on üldse paras õnnetuste magnet. Ja kõik vananeb ja laguneb. Ja kõik ebaõnnestub. Traumapunktis hakkasin ma üldse erinevatel põhjustel nii palju käima, et kui ükskord mingis komöödia seriaalis (vist Seinfeldis) nägime, kuidas ühte meest haiglas nii hästi tunti, et talle kohe oma näopildiga kohvitass toodi, siis naerdi minu kohta, et kas mul samamoodi. Sellest hoolimata on siingi meeldejäävaid ja vahel isegi häid kogemusi olnud. Üks mõningate kukkumiste põhjus oli tegelikult üks huvitav mäng. Meil on majataga väike võsa, kus me mängisime kulli nii, et kunagi ei tohtinud jalg maad puutuda. Roniti puude otsast järgmisele ja mõnikord kättesaamise hirmus täitsa hüpati. Vaid vähesed puud olid vanad ja tugevad. Enamus olid õhuksed painduvad lepad või pajud või mis iganes nad olid. Üks teine lahe mäng tuli praegult veel meelde, mis oli ka ratastega seotud. Tegime ratastega pika rea ja siis esimene valis kõige lahedama, mõnes kohas kõige hullema raja. Ülejäänud pidid siis talle täpselt järgnema. Ja kui keegi kuskil kivi taha või porisse kinni jäi, siis pidi need jala mahapanemised meelde jätma. Mänge oli muidugi hulganisti: ukakas, mädamuna, noolekas, tatitorudega sõja pidamine, või veesõda. Hiljem mängisime varem mainitud kullimängule sarnast ka Pajupea veehoidlas, kus küll võis jalg maad puutuda, aga hullumeelsed hüpped kõrgelt tammilt ja kanali veejaotuskohast läbi libistamised ja muu taoline muutsid tavalise kulli palju huvitavamaks.
Ahjaa, sõpradest ja vanemate valitud sõpradest sai juba räägitud. Päris Arukülas hakkasid ka siis oma valitud sõbrad tekkima. Ometi olid sünnipäevad üks kogum lapsi, kes üksteisega üldse kokku ei sobinud. Sünnipäevad ise olid morsikad praetud pelmeenide ja salatiga. Muide sellist toitu pidasime päris heaks. Aken pidi muidugi lahti olema, et muusika välja kostaks. Muud eriti sünnipäevast midagi ei mäleta. Muusika õue mängimisest aga teine lugu. Ükskord tegime õe ja paari sõbraga rõdult mingit wannabe Rock Summeri festivali. Kusjuures täiesti mõttetu muusika oli kassetikast ja rõdu all kuulas vaid õige vähe lapsi.
Väiksena kartsime õega hullumoodi äikest – nii välku kui ka müristamist. Nüüdseks on see üks selliseid asju, mida mulle vastupidi hullumoodi meeldib vaadata. Siis aga kolisime me äikese ajal koridori, kus kuulsime vaid müristamist ja sedagi summutatult. Tihti võtsime ka teki kaasa, mille tõmbasime üle pea. Huvitav on tegelikult see, et äikesetormid olid siis tõepoolest võimsamad. Seda tunnistab ka vanaema.
Natuke veel koolist. Algklassides, võibolla kuni kuuenda klassini oli meil üks tore mees klassijuhataja, Peeter Moosaar. Tal on Lahemaal maamaja, kuhu ta siis iga suvi meiega klassiekskursiooni korraldas. Algul olid ned sellised matkad, kuhu toodi kastikaga jalgrattad kohale ja siis sõitsime Lahemaal ringi. Hiljem hakkasime isegi Arukülast ratastega sinna sõitma. Nende suvede üks meeldejäävamaid asju oli päris algusaegadest. Peetriga harjutasime me ka koolis näidendit, mille me lõpuks siis esitasime kooli ees aga meile endale meeldis veel enam see esituskord, mis tema maamajas sai tehtud. See näidend oli metsa elukate teemal ja mina olin karupoeg ja Riho loomulikult karu isa. Nüüd igakord, kui on klassikokkutuleks, siis kõik meenutavad ja naeravad selle näidendi peale. Teine asi nendest reisidest, mis mulle väga meeldis, oli kui ükskord Loksas piirivalve sadamas saime piirivalve kaatrile, mis oli sel ajal ainulaadset tehnoloogiat täis topitud. Tegime sellega väikese tiiru merel ja poistele meeldis loomulikult kui demonstreeriti kuulipildujaid.
Üks asi, mis Lahemaal ja Arukülal on väga ühist, on suured kivid. Lahemaal on näiteks Eesti suurim rändrahn ja kui ma ikka õigesti mäletan, siis Arukülas suuruselt neljas. Aga Arukülas on neid rahnusid lausa kolm. Seega oli meil poistel siis veel üks koht kuhu ronida ja kust heal juhul alla võis kukkuda. See suurim neist kividest on kohas, kus inimesed olid oma aiamaad rajanud. Loomulikult oli nendest aiamaadest möödakäies aegajalt himu teiste maasikaid näpata. Aga ükskord jälle kivilt tulles ja tagasiteel mõnest aiast läbi käies käed maasikaid täis, jäime mu ema sõbrannale silma. Loomulikult sai siis ema ka sellest teada ja minu jaoks tõusis sellest suur pahandus, sest ema on mul üpris kergesti pahandav. Jah, pahandused tõusid hästi lihtsalt. Esimene suitsu proovimine, ropendamine, vastu vaidlemine, mis iganes. Võib öelda, et hea siis, et ema kõiki me pahandusi ei teadnud. Mulle endale on aga kõige hullema pahandusena meelde jäänud kohe päris kuri asi, tegu, mida ma siiani kahetsen ja üheks oma tõsisemaks patuks pean. Suve alguses käisime me tihti pisikeste kaeveaukude juures, mis mõnes kohas olid. Need olid vett täis ja seal me jälgisime kuidas konnad kudusid ja kuidas siis arenesid kõigepealt kullesed, siis sabaga konnad ja lõpuks päris konnad. Aegaajalt me tõstsime kulleseid kuivale, kuid veel hullem oli see, kui me ühel korral ühe konna kinni püüdsime, ta pleki sisse kinni voltisime ja katlamaja kuumadele torudele küpsema panime. Alles tükk aega hiljem tuli meil see uuesti meelde ja kui siis läksime vaatama, leidsime pleki seest luukere. Esimest korda tundsin ma, et olen midagi väga valet teinud ja elu pühalikkuse vastu eksinud. Siis me korraldasime sellele konna luukerele sõpradega meremehe matused. Sama plekk karbi sisse panime ka lille ja uputasime siis pühalikult samasse veeauku, kus ta sündinud oli. Isegi pisike kõne käis sinna juurde.
Edaspidi muutusid meie mängud taas normaalsemaks. Näiteks käisime pumbamaja taga suure liivakallaku peal kollaste Volvo kallurtraktoritega mängimas. See konkreetne traktori mudel lihtsalt pidi kõigil olemas olemas. Mõned poisid käisid ka Kalesil masinakeskuses ja palusid ennast traktoristidel sõidule kaasa võtta. Mina seda kunagi ei teinud.
Mõnede oma maja sõpradega tegime aga keldrisse oma poiste klubi. Tõime seintele Teenage Mutant Ninja Turtlesite postreid ja igat muud nodi, mis oluline tundus. Kaua sellisel keldriklubil muidugi toimuda ei lastud.
Rivoga käisime aga tihti metsades kolamas. Ükskord otsustasime, et läheks õige jalgsi Raasikule, mis on järgmine asula, kui rongiga Tallinnast eemale sõita. Tagasituleku otsustasime aga otse läbi metsa lõigata, kuna hakkas õhtu kätte jõudma, pimedaks ja jahedaks minema. Muidugi suutsime me just sel korral metsa ära eksida ja veel suurema ringi maha käia kui Raasikule minnes. Lõpuks kuulsime rongi müra ja selle järgi leidsime õige suuna taas kätte.
Ajast, mida ma lapsepõlveks söandan nimetada tooks veel välja ühe kakluse. Minu vastaseks oli küll paar aastat noorem poiss kui mina, aga see eest oli ta pahapoisi kuulsusega ja mitte ilma asjata. Nimi oli Raigo aga poisid kutsusid ja kutsuvad siiani teda surmaks. Kaklus lõppes õnneks kiiresti ja väga suurt kahju ma ei saanud, aga sellest ajast peale mõnda aega käis ta minuga ikka ja jälle tüli norimas. Ma kartsin, et ühel hetkel võib ta korraliku kakluse alustada. Ükskord ma ütlesin isale, et ma kardan ühte poissi, mispeale hakkas mu isa mulle karated õpetama. Isa oli omal ajal selles ja ka tennises päris tegija. Minul jäid need õpingud aga siiski üpris lühikeseks. Või siis, niipalju ma siiski õppisin, et ühekorra kui linnas ennast varga eest oli vaja kaitsta, suutsin ma enda vaevaga teenitud palga endale hoida.
Kindlasti oleks sedalaadi väikeseid seiku veel kirjutada, aga ega siis kõik korraga meelde tule, aga vähemasti sain ma mingi ülevaate oma lapsepõlvest nüüd kirja pandud.
