Enamiku kreeklaste jaoks ei omanud aeg suurt tähtsust. Minevikus toimunut ülistati ja tulevik usaldati jumalate juhatusse. Seepärast oli nende jaoks kõige olulisem igapäeva elu, mille osaks oli ka jumalate austamine sooviga, et samasugune kohtlemine siis ka jumalate poolt inimestele osaks saaks. Oli aga üks märkimisväärne erand. Noormees nimega Kleion, kes koolis käies erinevalt teistest nägi tuleviku olulisust. Talle tundus, et kreeka rahva ja kultuuri saatust ei saa jätta jumalate kätte, kellel olid alati omavahelised probleemid ja afäärid. Kreeklased tundusid Kleioni meelest jumalatele teisejärgulisena ja tulevik tundus küllaltki tume.
Üha enam oma mõtetesse vajunud Kleion muretses varsti nii palju, et unustas isegi söömise, mistõttu ta lõpuks ära suri. Sel ajal kui inimesed üritasid selle veidra poisi unustada ja teised jumalad vaidlesid, kas Kleioni koht oleks Elüseumi väljadel või allmaailmas, otsustas aja valitseja, titaan Kronos, kuuldes Kleioni surma põhjusest, ta hoopis uuele elule äratada. Kronos teadis kreeklaste tulevikku, nende tõusu Aleksandri juhtimisel, allajäämist Rooma leegionitele ja sellele järgnevat allumist Bütsantsile ning türklastele, viimaks aga ka taas iseseisvaks saamist. Ta andis Kleionile endale valida tema uue elu aja. Kleion kuulanud lühidalt tuleviku kohta, soovis uuesti ellu ärgata aastal 1821, kui Kreeka taas vabaks saab. Ta arvas, et pärast pikka võõrvõimu saavad ka ülejäänud kreeklased temast paremini aru. Kui Kleion oli aga mõnda aega elanud selles uues maailmas, kus isegi vanad jumalad olid sootuks unustatud, nägi ta järsku, et inimene ei saa liiga palju tuleviku peale mõelda. Hoolimata selest, millist tulevikku jumalad pakuvad, on elu siiski suures osas sama ja inimese jaoks on kõige tähtsam siiski oma elu võimalikult väärtuslikult elada. Just väärtuslikult elatud elu loob ka väärt tuleviku. See oligi Kronose õppetund oma surelikule austajale.
--
Mu õel oli koolis jäetud koju ülesanne kirjutada Vana-Kreeka müüte järele aimates jutt. Ehk siis midagi õpetlikku või midagi seletavat. Kindlasti peaks seal olema ka müütilisi olendeid või jumalaid ja muidugi kangelaslikkus või ohvrimeelsus peaks sinna juurde käima. "Et siis peab rahvajutu fabritseerima", ütlesin mina. Teate küll rahvajutte - keegi täpselt ei tea autorit, liigub suust suhu, ühe mälust teise pähe, kuni keegi selle üles kirjutab. Ütleme siis nii, et see eelnenud jutt ringles juba mõnda aega inimeste vahel, kuni õde selle lõpuks lihtsalt üles kirjutas.. kahjuks on autor kõigi mälust kadunud;)
No comments:
Post a Comment