Avaldan siin ühe filmiarvustuse, mille ma kirjutasin veel siis, kui ma filmi reziid ja montaasi (sry, et katuseid tähtedel pole.. ei luba neid panna) õppisin. Tegemist on ühe filmiga, mis mulle kenakesti mõju on avaldanud ning, mis üldse mulle väga sümpaatne on.
pi
Film sellest, kuidas inimesed üritavad kõigele põhjust leida. Ei ole oluline, kas nende arust on nendeks põhjusteks matemaatikale üles ehitatud universum, jumal, tulnukad (kõrgema inteligentsiga eluvorm) või miski muu. Kusjuures ei ütle film üheselt, et jumal on taevane suurvõim või maailmakõiksus. Mõne inimese jaoks on ka materjaalsed asjad või kasvõi teiste arvamus jumalaks. On näiteks vähe inimesi, kes ei kummardaks kulda ja kalliskive, suurt plasmatelerit või uut sportautot. On isegi inimesi, kes selliste asjakeste nimel on valmis tegema mida iganes.
Seetõttu tundus Max Cohen kui mitte ebareaalne, siis vähemalt haruldane tegelane. Temal ei olnud jumalat. Ta küll üritas matemaatika abil lahti seletada kogu maailma olemuse. Kuid matemaatika oli tema jaoks vaid abivahend, et kõigest maailmas toimuvast aru saada. Aga enne tõestust ei uskunud ta millesegi. Võibolla selle pärast tal oligi “peas” probleeme. Öeldakse ju, et igaüks peab millessegi uskuma.
Filmi lõpus, kui juudi usulised räägivad toorast ja sellest, kuidas kunagi preester pidi templis jumala tõelise nime ütlema ning kui siis preestri hing on tõeliselt puhas, siis saab inimkond jälle lunastusele lähemale. Peale seda hakkas Cohen tunduma just õige inimesena, kes peaks seda jumala nime teadma. Just selle pärast, et tema hing tundus puhas olevat. Sellele tundus kinnitust andvat usklike teooria, et Max’i leitud number on võti jumala nime teada saamiseks. Kuid kas see ei ole just liigne usk. Miks pidi see nimi siis päikesesse vaadates Max’i pähe sattuma. Kas jumal on nüüd siis päike – piiratud suurusega tulekera.
See film pani ka mõtlema teaduse üle. Avastustele, mis on tehtud (ka tänu matemaatikale), asjadele, mida loodame avastada ja asjadele, mida me võibolla kunagi teada ei saa. Pani mõtlema, kas teadus on meile kasulik. Leiutised on ju tihti hävingut külvavad, need vähendavad meie tõelist vabadust ning isegi mõjuvad halvasti meie tundeelule jne. Kas ei oleks võimalik saavutada sellist maailma, mis oleks süntees primitiivsest vabadusest ja arenenud teadusest/teadvusest. Hakkasin ka mõtlema, kas üldse on teadus see, mis meid maailma tõdedele lähemale viib. Võibolla on arendavaks just vaba ja puhas hing. Võibolla on kogu teadus ja tehnika maailm eksitav.
Tegelikult on see film oma ideoloogia poolest väga sarnane sellise teostega nagu “Matrix”. Mõlemad ju räägivad sellest, kuidas miski meile nähtamatu meid juhib. Mulle tekkis näiteks ka “Pi’s” tunne, et meie maailm ei olegi tõeline. Või vähemalt ei näe me seda tõeliselt – sellisena nagu see päriselt on. Ma olen lugenud, et juba tänapäeval on võimalik inimesele näidata tehislikku maailma nii, et ta seda tõeks arvab olevat. Arvuti näiteks ei pea olema ulmeliselt võimas, et luua universum, kus kehtivad kindlad reeglid. See universum ainult näib lõputu. Tegelikult loob arvuti maailma just sinna, kus seda vaja luua on – kohta, kus inimene on, või kohta, kuhu inimene vaatab. Eriti lihtsaks teeb asja see, et kui inimesele näidata näiteks mikroskoopilisi osakesi või kaugeid tähti, siis inimene arvabki kohe, et nii see on – sellised need asjad ongi. Aga kuidas seda tõestada saab. Tegelikult on ju ka inimene masin. Lihtsalt orgaaniline, võimeline raskemateks otsusteks (samas mitte küllalt rasketeks, et absoluutselt kõigest aru saada), kui ükski seni inimese ehitatud masin. Inimene on masin kes tunneb (aga ka tunded võivad ju petta). Ja võiks öelda, et erinevalt teistest meile teada olevatest masinatest, on meil avastamise kihk, misvõib meid arendada, samas aga ka hukatusse viia. Üks võrdlus veel ka Spielbergi “Artificial Intelligenciga” – seal oli robot poiss, kes isegi filmi lõpuks ei saanud päriselt aru, et ta ei ole inimene. Ta ei saanud aru kes ta on. Miks peaks sellest inimenegi aru saama.
Targad mehed SETI’s on üritanud leida vastust küsimusele, kas kusagil universumis on veel inteligentset elu. Võibolla on see (veel suurem) inteligents just see, mis meie maailma juhib ja haldab ja reegleid seab. Võibolla see, kes iganes ta on – jumal, masin.., ei olegi osa meie maailmast. Võibolla ta on omas maailmas, kus on ta meie jaoks püüdmatu. Kõik, kes usuvad mingisse ülemasse võimu, teavad, et see peab olema meist veel arenenum. Võibolla isegi kõikvõimas. Aga miks peakski sihuke üli arenenud eluvorm olema meist huvitatud. Tema suhe meisse võib ju olla nagu inimesel televiisorisse. Ehk siis nad ehitasid meie maailma ja nüüd viidavad meid jälgides aega ning naeravad meie rumaluse üle. Aga võibolla nad isegi ei vaata oma telerit – on leidnud uue meelelahutuse. Samas võib see kõrgem eluvorm meid pidada kõigest tülikaks putukaks. Selleks samaks, kes oma tegemisi tehes Max’i arvuti rikkus. Sellisel juhul peaksime mitte otsima kontakti, vaid lausa seda vältima. Muidu võime enesele teadmata sattuda ühel päeval selle kõrgema inteligentsi lömastava näpu alla. Ja tema meie hävitamise pärast süümepiinasi ei tunne.
Inimene üritab palju näha, palju teada, aga ta ei saa tihti aru isegi kõige lihtsamatest asjadest. Üldse tundub, et kas inimene ei ole veel valmis selliseid suuri maailma saladusi teada saama või lihtsalt ei olegi neid saladusi ja kõik ongi lihtsalt kokkusattumus. Igaljuhul ei pidanud Max oma peas olevatele teadmiste pingele vastu, puuris enda ajusse ja kaotas mingi osa oma teadmistest (arvatavasti siis loogilise/matemaatilise mõtlemise). Alles nüüd tundis ta rahu. Võibolla oli alles nüüd ta hing täielikult puhas. Võibolla on see olek see, kuidas üldse on võimalik maailma tõeliselt näha või tunnetada. Kõige parem on korda tunnetada, mitte seda otsida.
Iga suur teadus võib korra asemel pakkuda kaost. On väike samm tõelistest teadmistest kinnisideede ja pettekujutelmadeni. Nagu ka Max’i ainuke sõber ütles, ilma puhkuseta kaob loogika ja mõistus leiab kokkulangevusi kõikjal.
Kokkuvõtteks – minu arust rääkis see film maailmast (sellest, mis see on või olla võib), kui väike osa me sellest oleme ning kõigist meie hirmudest, maaniatest ja valust, mis see hiiglaslik universum meis tekitab.
Film on hästi puhas – kõik, mis peab selles olema, kõik oluline on olemas ja selgelt välja öeldud, kõik ebavajalik aga välja jäetud. See koosneb mõistatustest, kuid need peavadki lahenduseta jääma. Selle filmiga ei üritata kõike seletada, see pigem annab vihje. See on nagu hiinlaste go-male, milles tundub olevat lõputult võimalusi. Kui aga on mõned käigud tehtud, on ka võimalusi kordi vähem. See film annabki siis nagu ühe käigu ette.. sa pead küll natuke mõtlema, aga ikkagi läheb lõpuks kõik ettenähtud lõpuni.
Filmi žanriks on internetis kirjutatud ulmeline thriller. Mina pakuksin, et see on teaduslik ilmutus või nagu juba öeldud üks käik mängust. Stilistika – postmodernistlik indy art mõningate steam punk’i tunnustega (steam punk on viimase aja leiutis-sõna märkimaks kunstiteost, mis just eriti teravalt ja täpselt üritab seletada lahti tehnika maailma, tehnika olemust, hinge ja selle seost orgaanilise maailmaga. Midagi sellist, mis näitab tehnikat isegi huvitavama ja elavamana kui inimest. Sellest stiilis on väga tähtis ka tehnika visuaalne külg – hästi detailne kirjeldus). Nagu nii mõnigi postmodernistlik film, on ka see must-valge, kuid selle kontrast läheneb juba ekspressionistlikule stiilile, nagu ka selle üldine rõhuv atmosfäär. Film on hästi muusikavideolik ehk kiirete lühikeste kaadritega. Mõnikord tekib tunne, et see kiirus on meie enda süü. Me lihtsalt näeme seda teistmoodi, nagu me ka maailma näeme kõveralt. Tehno/industriaal muusika toetab filmi täiuslikult.
pi
Film sellest, kuidas inimesed üritavad kõigele põhjust leida. Ei ole oluline, kas nende arust on nendeks põhjusteks matemaatikale üles ehitatud universum, jumal, tulnukad (kõrgema inteligentsiga eluvorm) või miski muu. Kusjuures ei ütle film üheselt, et jumal on taevane suurvõim või maailmakõiksus. Mõne inimese jaoks on ka materjaalsed asjad või kasvõi teiste arvamus jumalaks. On näiteks vähe inimesi, kes ei kummardaks kulda ja kalliskive, suurt plasmatelerit või uut sportautot. On isegi inimesi, kes selliste asjakeste nimel on valmis tegema mida iganes.
Seetõttu tundus Max Cohen kui mitte ebareaalne, siis vähemalt haruldane tegelane. Temal ei olnud jumalat. Ta küll üritas matemaatika abil lahti seletada kogu maailma olemuse. Kuid matemaatika oli tema jaoks vaid abivahend, et kõigest maailmas toimuvast aru saada. Aga enne tõestust ei uskunud ta millesegi. Võibolla selle pärast tal oligi “peas” probleeme. Öeldakse ju, et igaüks peab millessegi uskuma.
Filmi lõpus, kui juudi usulised räägivad toorast ja sellest, kuidas kunagi preester pidi templis jumala tõelise nime ütlema ning kui siis preestri hing on tõeliselt puhas, siis saab inimkond jälle lunastusele lähemale. Peale seda hakkas Cohen tunduma just õige inimesena, kes peaks seda jumala nime teadma. Just selle pärast, et tema hing tundus puhas olevat. Sellele tundus kinnitust andvat usklike teooria, et Max’i leitud number on võti jumala nime teada saamiseks. Kuid kas see ei ole just liigne usk. Miks pidi see nimi siis päikesesse vaadates Max’i pähe sattuma. Kas jumal on nüüd siis päike – piiratud suurusega tulekera.
See film pani ka mõtlema teaduse üle. Avastustele, mis on tehtud (ka tänu matemaatikale), asjadele, mida loodame avastada ja asjadele, mida me võibolla kunagi teada ei saa. Pani mõtlema, kas teadus on meile kasulik. Leiutised on ju tihti hävingut külvavad, need vähendavad meie tõelist vabadust ning isegi mõjuvad halvasti meie tundeelule jne. Kas ei oleks võimalik saavutada sellist maailma, mis oleks süntees primitiivsest vabadusest ja arenenud teadusest/teadvusest. Hakkasin ka mõtlema, kas üldse on teadus see, mis meid maailma tõdedele lähemale viib. Võibolla on arendavaks just vaba ja puhas hing. Võibolla on kogu teadus ja tehnika maailm eksitav.
Tegelikult on see film oma ideoloogia poolest väga sarnane sellise teostega nagu “Matrix”. Mõlemad ju räägivad sellest, kuidas miski meile nähtamatu meid juhib. Mulle tekkis näiteks ka “Pi’s” tunne, et meie maailm ei olegi tõeline. Või vähemalt ei näe me seda tõeliselt – sellisena nagu see päriselt on. Ma olen lugenud, et juba tänapäeval on võimalik inimesele näidata tehislikku maailma nii, et ta seda tõeks arvab olevat. Arvuti näiteks ei pea olema ulmeliselt võimas, et luua universum, kus kehtivad kindlad reeglid. See universum ainult näib lõputu. Tegelikult loob arvuti maailma just sinna, kus seda vaja luua on – kohta, kus inimene on, või kohta, kuhu inimene vaatab. Eriti lihtsaks teeb asja see, et kui inimesele näidata näiteks mikroskoopilisi osakesi või kaugeid tähti, siis inimene arvabki kohe, et nii see on – sellised need asjad ongi. Aga kuidas seda tõestada saab. Tegelikult on ju ka inimene masin. Lihtsalt orgaaniline, võimeline raskemateks otsusteks (samas mitte küllalt rasketeks, et absoluutselt kõigest aru saada), kui ükski seni inimese ehitatud masin. Inimene on masin kes tunneb (aga ka tunded võivad ju petta). Ja võiks öelda, et erinevalt teistest meile teada olevatest masinatest, on meil avastamise kihk, misvõib meid arendada, samas aga ka hukatusse viia. Üks võrdlus veel ka Spielbergi “Artificial Intelligenciga” – seal oli robot poiss, kes isegi filmi lõpuks ei saanud päriselt aru, et ta ei ole inimene. Ta ei saanud aru kes ta on. Miks peaks sellest inimenegi aru saama.
Targad mehed SETI’s on üritanud leida vastust küsimusele, kas kusagil universumis on veel inteligentset elu. Võibolla on see (veel suurem) inteligents just see, mis meie maailma juhib ja haldab ja reegleid seab. Võibolla see, kes iganes ta on – jumal, masin.., ei olegi osa meie maailmast. Võibolla ta on omas maailmas, kus on ta meie jaoks püüdmatu. Kõik, kes usuvad mingisse ülemasse võimu, teavad, et see peab olema meist veel arenenum. Võibolla isegi kõikvõimas. Aga miks peakski sihuke üli arenenud eluvorm olema meist huvitatud. Tema suhe meisse võib ju olla nagu inimesel televiisorisse. Ehk siis nad ehitasid meie maailma ja nüüd viidavad meid jälgides aega ning naeravad meie rumaluse üle. Aga võibolla nad isegi ei vaata oma telerit – on leidnud uue meelelahutuse. Samas võib see kõrgem eluvorm meid pidada kõigest tülikaks putukaks. Selleks samaks, kes oma tegemisi tehes Max’i arvuti rikkus. Sellisel juhul peaksime mitte otsima kontakti, vaid lausa seda vältima. Muidu võime enesele teadmata sattuda ühel päeval selle kõrgema inteligentsi lömastava näpu alla. Ja tema meie hävitamise pärast süümepiinasi ei tunne.
Inimene üritab palju näha, palju teada, aga ta ei saa tihti aru isegi kõige lihtsamatest asjadest. Üldse tundub, et kas inimene ei ole veel valmis selliseid suuri maailma saladusi teada saama või lihtsalt ei olegi neid saladusi ja kõik ongi lihtsalt kokkusattumus. Igaljuhul ei pidanud Max oma peas olevatele teadmiste pingele vastu, puuris enda ajusse ja kaotas mingi osa oma teadmistest (arvatavasti siis loogilise/matemaatilise mõtlemise). Alles nüüd tundis ta rahu. Võibolla oli alles nüüd ta hing täielikult puhas. Võibolla on see olek see, kuidas üldse on võimalik maailma tõeliselt näha või tunnetada. Kõige parem on korda tunnetada, mitte seda otsida.
Iga suur teadus võib korra asemel pakkuda kaost. On väike samm tõelistest teadmistest kinnisideede ja pettekujutelmadeni. Nagu ka Max’i ainuke sõber ütles, ilma puhkuseta kaob loogika ja mõistus leiab kokkulangevusi kõikjal.
Kokkuvõtteks – minu arust rääkis see film maailmast (sellest, mis see on või olla võib), kui väike osa me sellest oleme ning kõigist meie hirmudest, maaniatest ja valust, mis see hiiglaslik universum meis tekitab.
Film on hästi puhas – kõik, mis peab selles olema, kõik oluline on olemas ja selgelt välja öeldud, kõik ebavajalik aga välja jäetud. See koosneb mõistatustest, kuid need peavadki lahenduseta jääma. Selle filmiga ei üritata kõike seletada, see pigem annab vihje. See on nagu hiinlaste go-male, milles tundub olevat lõputult võimalusi. Kui aga on mõned käigud tehtud, on ka võimalusi kordi vähem. See film annabki siis nagu ühe käigu ette.. sa pead küll natuke mõtlema, aga ikkagi läheb lõpuks kõik ettenähtud lõpuni.
Filmi žanriks on internetis kirjutatud ulmeline thriller. Mina pakuksin, et see on teaduslik ilmutus või nagu juba öeldud üks käik mängust. Stilistika – postmodernistlik indy art mõningate steam punk’i tunnustega (steam punk on viimase aja leiutis-sõna märkimaks kunstiteost, mis just eriti teravalt ja täpselt üritab seletada lahti tehnika maailma, tehnika olemust, hinge ja selle seost orgaanilise maailmaga. Midagi sellist, mis näitab tehnikat isegi huvitavama ja elavamana kui inimest. Sellest stiilis on väga tähtis ka tehnika visuaalne külg – hästi detailne kirjeldus). Nagu nii mõnigi postmodernistlik film, on ka see must-valge, kuid selle kontrast läheneb juba ekspressionistlikule stiilile, nagu ka selle üldine rõhuv atmosfäär. Film on hästi muusikavideolik ehk kiirete lühikeste kaadritega. Mõnikord tekib tunne, et see kiirus on meie enda süü. Me lihtsalt näeme seda teistmoodi, nagu me ka maailma näeme kõveralt. Tehno/industriaal muusika toetab filmi täiuslikult.
