Hei.. Tuli isu kirjutada. Midagi olulist tegelikult öelda ei ole, aga lihtsalt väike suhtlemise vajadus tekkis hetkel. Üldiselt on praegult vähe halb tuju, aga kui vähegi võimalik, ära lase ennast sellest häirida. Või kui sa oled kergesti mõjutatav, siis lihtsalt ära edasi loe.
Meil hakati kodus vannitoa remonti tegema, mis tähendab seda, et hommikul ma dušši all käia ei saa.. mõnikord õhtuti tädil külas käia vaid selle eesmärgiga. Aga hommikud siiski.. ilma duššita olen ma terve päeva nagu zombi, väsinud ja halb olla, midagi teha ei taha. Kõige hullem on see, et teades, kuidas meil remontide tegemine toimub, siis võib arvata, et selline olukord kestab veel ikka küllaltki kaua.
Rebaste pidu toimub ka hoopis täna õhtul ja ei mina ega Taavi ei ole sellega enam kuidagi seotud. Ma nii väga tahtsin jälle muusikat mängida. Ja kurat seda teab, kui hästi see neil nüüd üldse õnnestub, sest nagu juba ammu oli teada, ei ole korraldajad just mitte eriti asjalikud. Anyway, Taavi lohutas mind, et varsti võiksime ise lihtsalt ülikoolis teha oma peo. Ma küll mõtlesin, et kui nüüd see rebaste pidu täielikult ebaõnnestub, et vaevalt siis näiteks uus kursus üldse enam koolis korraldatavale peole tuleb, aga selle peale ütles Taavi, et kuulutusele kirjutame, et vanad tegijad on tagasi näitamaks, milline peab pidu olema. ROCK ROOTS REGGAE BASS! Ma nii igatsen juba koolis oldud aegasid.. eriti muidugi inimeste pärast.
Mõned päevad tagasi olime Aruküla oma possega ühe sõbra pool - enamus jõid konjakit, mina mitte. Aga see tüüp, kelle kodus olime, on juba mõnda aega vahelduva eduga ühe teise meie sõbraga tülis ja nii juhtus, et sel korral ka nad jälle suutsid tülli minna. Seekord aga oli erinevuseks see, et see esimene tüüp tuli siis sellise mõtte peale, et neil kahel ei saa ka ühiseid sõpru olla, mis oli põhimõtteliselt vihjeks, et ka ülejäänud nahhui tõmbaksid.. mida vähemalt enamus ka siis tegid. Sest ajast peale ei ole mul tolle tüübiga enam kontakti olnud, telefon on tal välja lülitatud ja ma ei julge eriti talle ukse taha ka minna.
Tööle kandideerimisega on ikka asjad sama moodi, ootan vastust.. nad kirjutasid, et selle nädala sees peaksid midagi teada andma, aga nüüd on juba reede ja päev hakkab õhtusse veerema. Ja kui nad mingil hetkel annavad endast märku, siis positiivne variant võib alles see olla, et tuleb veel üks vestluse voor või midagi sellist. Isegi mul on juba küllalt saanud sellest paigal istumisest. Ma lihtsalt pean selle töö saama.. see lahendaks peaaegu kõik mu probleemid, sest siis ma saaksin endale oma korteri üürida, omad reeglid ja tahtmised seada, omi sõpru külla kutsuda ja loomulikult oleks mul siis mingil määral ka vaba raha, mis alati veidi õnne lubab osta. Saaks oma kunsti teha ja üksinduses leiaks jälle mõtteid ja tahtmist oma jutu edasi kirjutamiseks.
Üldse on imelik kuidas plaanid igasuguseid asju või lihtsalt kujutad kõike normaalsena ette, aga peaaegu kunagi ei lähe miski nii. Kodus ka, nagu peaaegu alati ei ole mul teistega suhted head ja taaskord on kõige mõistlikum hetkel vanem õde. Aga temaga ei maksa mul ka siiski palju rääkida. Õues sajab vihma, taevas on hall ja kurbus närib hinge. Praegult on küll sihuke anarhisti tunne, et hakkaks midagi lihtsalt hävitama ja kaost külvama. Aga ma ei ole lihtsalt selline. Ma lihtsalt armastan maailma ja teisi inimesi liiga palju ja kõige iroonilisem ongi see, et maailm eriti ei vasta mulle samaga. Ma pole juba tükk aega tundnud ennast teistest nii emalolevana ja ilmselt ei tunneks ma ennast hetkel ka kellegiga koos hästi. Kõik tundub ilgelt võlts ja tühi.
Rebaste pidu toimub ka hoopis täna õhtul ja ei mina ega Taavi ei ole sellega enam kuidagi seotud. Ma nii väga tahtsin jälle muusikat mängida. Ja kurat seda teab, kui hästi see neil nüüd üldse õnnestub, sest nagu juba ammu oli teada, ei ole korraldajad just mitte eriti asjalikud. Anyway, Taavi lohutas mind, et varsti võiksime ise lihtsalt ülikoolis teha oma peo. Ma küll mõtlesin, et kui nüüd see rebaste pidu täielikult ebaõnnestub, et vaevalt siis näiteks uus kursus üldse enam koolis korraldatavale peole tuleb, aga selle peale ütles Taavi, et kuulutusele kirjutame, et vanad tegijad on tagasi näitamaks, milline peab pidu olema. ROCK ROOTS REGGAE BASS! Ma nii igatsen juba koolis oldud aegasid.. eriti muidugi inimeste pärast.
Mõned päevad tagasi olime Aruküla oma possega ühe sõbra pool - enamus jõid konjakit, mina mitte. Aga see tüüp, kelle kodus olime, on juba mõnda aega vahelduva eduga ühe teise meie sõbraga tülis ja nii juhtus, et sel korral ka nad jälle suutsid tülli minna. Seekord aga oli erinevuseks see, et see esimene tüüp tuli siis sellise mõtte peale, et neil kahel ei saa ka ühiseid sõpru olla, mis oli põhimõtteliselt vihjeks, et ka ülejäänud nahhui tõmbaksid.. mida vähemalt enamus ka siis tegid. Sest ajast peale ei ole mul tolle tüübiga enam kontakti olnud, telefon on tal välja lülitatud ja ma ei julge eriti talle ukse taha ka minna.
Tööle kandideerimisega on ikka asjad sama moodi, ootan vastust.. nad kirjutasid, et selle nädala sees peaksid midagi teada andma, aga nüüd on juba reede ja päev hakkab õhtusse veerema. Ja kui nad mingil hetkel annavad endast märku, siis positiivne variant võib alles see olla, et tuleb veel üks vestluse voor või midagi sellist. Isegi mul on juba küllalt saanud sellest paigal istumisest. Ma lihtsalt pean selle töö saama.. see lahendaks peaaegu kõik mu probleemid, sest siis ma saaksin endale oma korteri üürida, omad reeglid ja tahtmised seada, omi sõpru külla kutsuda ja loomulikult oleks mul siis mingil määral ka vaba raha, mis alati veidi õnne lubab osta. Saaks oma kunsti teha ja üksinduses leiaks jälle mõtteid ja tahtmist oma jutu edasi kirjutamiseks.
Üldse on imelik kuidas plaanid igasuguseid asju või lihtsalt kujutad kõike normaalsena ette, aga peaaegu kunagi ei lähe miski nii. Kodus ka, nagu peaaegu alati ei ole mul teistega suhted head ja taaskord on kõige mõistlikum hetkel vanem õde. Aga temaga ei maksa mul ka siiski palju rääkida. Õues sajab vihma, taevas on hall ja kurbus närib hinge. Praegult on küll sihuke anarhisti tunne, et hakkaks midagi lihtsalt hävitama ja kaost külvama. Aga ma ei ole lihtsalt selline. Ma lihtsalt armastan maailma ja teisi inimesi liiga palju ja kõige iroonilisem ongi see, et maailm eriti ei vasta mulle samaga. Ma pole juba tükk aega tundnud ennast teistest nii emalolevana ja ilmselt ei tunneks ma ennast hetkel ka kellegiga koos hästi. Kõik tundub ilgelt võlts ja tühi.
Heh.. vastasmajale pannakse uut katust.. nüüd vihmadega. Aga ilus must katus on. Tekitab tahtmise maja seinad kollaseks värvida.. sobiks hästi mu enda koopaga. Jah, nagu ma ütlesin, midagi olulist öelda ei olnudki. Tschüs!
No comments:
Post a Comment