Üle pika aja jälle minult üks luuletus ja seekord isegi eesti keeles. Viimasel ajal teen ma palju koolitöid, arvestades, et kool nagu läbi. Seekord siis Shakespeare'lik sonett. Austus sellele suurele meistrile.. elagu sinu vaim igavesti.
Homme igatsen sind jälle
Miks on nii, et neis mõteteis ei saa ma und?
Liiga pikk on aeg, milleks üldse see?
Öö möödub, üks tund, jälle üks tund.
Kelle avastus on kurblik meel?
Kelle õiguseks on anda tundeid,
kellel lüüa puruks neid?
Piinavad tõed, vaid unistused julged.
Kas on täiuslikkust, igal inimesel vaid üks ainus õige leid?
Ei saa ju olla, et armastuses on pattu, valet.
Mis on ses kurja, kui raske mõelda muust?
Kuuvalguses ma näen vaid sinu palet,
unistan sinu müstiliselt kutsuvast suust.
Oh öötuul, vii mu mõtted nüüd talle
ja lase mul uinuda, tulgu siis homme igatsus uus.
No comments:
Post a Comment