21. detsember

Kas teie teate, kust tuleb eesti keelde sõna jõulud? Algselt ei olnud jõulu pühitsemine üldse seotud kristlusega. Tähistati hoopis talvist pööripäeva, valguse taaskordset võitu pimeduse üle, nagu enamikes paganlikes Põhja-Euroopa maades. Arvatakse, et algselt oli see germaanide tähtpäev, mis levis kogu põhjalas, keltide hulgas ja Briti saarter. Tänapäevane inglise keelne nimetus Yule (Näete sarnasust?) tulenevat vana inglise keelsetest sõnadest geōl ja geōla. Viimased aga on omakorda seotud vana põhjala sõnaga Jōl. Nende tähendusi ei ole päris täpselt osatud seletada, kuid arvatakse, et terminit kasutati maagia või palvepüha tähistamiseks. Teine võimalus on, et sõna tuleneb vana põhjala keelsest sõnast hjól (ratas, ring.. aastaring).

Praegusest jõuludest erines see paganlik püha aga mitmeti. Ka kuupäev on nüüdseks muudetud. Tegelikult pühitseti aasta ringi täis saamist ja uue algust hilisest detsembrist kuni jaanuari esimese pooleni. Siiski tuleks ära märkida, et tegelik pööripäev on olenevalt kalendrilistest erinevustest 20. ja 23. detsembri vahel, kuid enamasti oli pidustuste ja tseremooniate haripunktiks 21. detsember. Germaani kalender aga märkis selleks 25. detsembri.

Iidsed rahvad tegelesid põllu harimise, karja kasvatamise ja jahindusega, veetes suure osa oma ajast õues. Viimane oli talveti kahtlemata väga oluline toidu allikas. Aastaaeg ja ilm mängisid väga olulist rolli nende elus. Põhjala rahvad nägid päikest kui ratast, mis vahetas aastaaegasid. Seepärast pühitseti nii talve, suve kui ka kevad ja sügisest pööripäeva, sest need märkisid nende aastastes tegemistes olulisi muutusi. Kui paljudel pidustustel oli lõketel tähtis koht, siis talvisel pööripäeval võib öelda, et veel eriti. Sümboolselt pidi aasta kõige pikemal ööl tuli põlema kogu pimeda aja. Arvati isegi, et inimeste süüdatud lõkkevalgused aitavadki valguse taas võidule.

Erinevates paikades olid talvise pööripäeva tähistamiseks erinevad traditsioonid. Põhjalas nimetatakse lisaks lõkete tegemisele, lugude rääkimist ja magusa õlle joomist. Põhja-Euroopa traditsiooniks on ka õlgedest kitse või soku kuju valmistamine (oli traditsiooniks ka Eestis), mis algselt oli küll tava kits ohverdada. Germaanidel ja ka Skandinaavias oli tavaks valmistada pööripäevaks seapraadi (Rootsis näiteks tänase päevani traditsionaalne jõulutoit just see). Keltidel oli tavaks tammepuu puuvõõriku lõikamine ja selle kinkimine enda lähedastele õnnistuseks. Lääne-Euroopas põletati lõkke asemel üht eriti suurt puuhalgu või lõiku tüvest. Mitmel pool oli tavaks ka ukselt uksele käia laulmas, et andamit saada (nagu me teame tänapäeval Mardi- ja Kadripäeva traditsiooniks olevat). Vanasti oli ka see traditsioon aga mitmetel erinevatel pühadel. Seega viimasest on välja arenenud tänapäevane traditsioon kinke teha, mille lunastamiseks luuletust või laulu esitatakse. Lõpetuseks veel fakt sellest, et paganlik pööripäeva tähistamine tähendas parajat pummelungi. Tõsteti tooste jumalatele, kuningatele, kadunud kaaslastele ja kõiksugustel muudel võimalikel põhjustel. Niipalju siis rahulikest jõuludest. Ja siis lauldi jälle.

Ahjaa.. kui olete täna juhtumisi uudiseid näinud, siis panite kindlasti tähele, et ka juutide Hanuka ühtib talvise pööripäevaga.