Pärast pimedat talve

To live is like to love.. all reason is against it, and all healthy instinct for it – Samuel Butler

Uskumatu küll, aga töö puudumine, majanduskriis ja oma vanematest sõltumine toovad endaga kaasa tõsise tuju languse. No mis nii uskumatu, aga isegi mina, kes ma usun vähese raha ja vähese töö tegemise kasulikkusesse, leidsin ennast minule täiesti mitteomasest negatiivsete tunnete puntrast. Ununes missioon maailma muuta, kadus teotahe, tekkisid viha ja masendus. Kõik hea justkui kadus mu peast kuhugile. Veel enamgi, kõige selle jama kohapealt tekkis justkui pimedus - midagi ei osanud enam ette võtta. Ma küll ise tundsin ju kogu aeg, et asjad on valesti jaminu mõtlemine on erinev sellest, millesse ma tegelikult usun ja ma isegi teadsin ju ka oma varasemaid nägemusi, aga miskipärast need enam ei kehtinud. Justkui täielikult ununes, et ma ise olen enda mõtlemise peremees ning ma ise loon tahtejõudu. Need ei tulene millegist välisest, mis järsku võiks väheneda või ära kaduda. Ma polnud juba kaua mõelnud, et elu on kõik crap ja seda poleks üldse vaja. Seda enam tundub see jõhkralt irooniline, et sügisel ma ju kirjutasin sellest, kuidas noortel elutahe kaob.

Õnneks tuli nüüd kevad ja koos päikesega tõusis horisondi tagant ka minu tuju. Mitte iga aasta talvel ei ole ma niimoodi masenduses, kuid aktiivsus väheneb küll ja veidi melanhoolsemaks muutun vast ka. Sel aastal oli aga asi hullem ja tuleb tunnistada, et selle põhjuseks ongi, et talveperiood ühtis probleemidega tööd leida. Aga miks see nii laastavalt mõjub, kui ma vähese rahaga harjunud olen? See on ju täiesti loomulik, et võimetus tööd saada hoolimata, et mul on hea kõrgharidus ja, et ma selle nimel ebanormaalselt palju "võimlen" ning ennast, oma põhimõtteid ohvriks toon, alandab selgelt enesehinnangut. Siiski on asjal ka puht majanduslik külg. Terve ülikooli aja olin ma pärast selle lõpetamist endale oma kodu luua ja nüüd järsku pidi tõdema, et mida ma ka ei proovi, ei taha see teoks saada. Siis avastad järgmiseks, et kriis aina süveneb. Isegi kui olen nii vähe nõudlik kui üldse saab, siis sõpradega tahaks ikka kokku saada, käia kunstinäitusel või pelmeenikohvikus, vahel väikese veini juua, võtta üle pika aja osa mõnest mõnusast reggae peost. Aga ühel hetkel pole isegi selleks võimalust. Siis tundub, et ilma rahata ei ole sa enam midagi väärt. Sul pole võimalik teha seda, mida su sõbrad sindkutsuvad tegema. Päris häbi ei teki, aga endast hakkab hale, kui teistega kokku saada. Vaikselt areneb isiklik väike sotsiaalne kriis. Vägisi tekib mõte, et sellisena pole sind kellegile vaja, sest sa oled pidur, oled igav ja tülikas oma muredega.

Ega ma pole tegelikult ikka veel tööd saanud ja raha hetkel peaaegu pole, tehes mind täielikult sõltuvaks vanematest. Seda hullem, et nende arust on kõik minu enda viga ja seepärast pidevalt vingutakse ka veel mu kallal. Aga nagu ma ütlesin, on inimese tahe ja emotsioonid pigem omavahel seotud, mitte seotud majandusliku olukorra või kindla kohaga maailmas. Selle tahte peadki siis kusagilt enda seest peidust üles leidma ning kasutama seda mõtlemisvõime, aktiivsuse ja positiivsemate emotsioonide taasleidmiseks. Sealt edasi võib elu küll olla endiselt raske, kuid vähemalt väärtuslik. Ma olen võitleja.

Tööturu kriisist veel nii palju, et veidi aega tagasi vaatasi jälle "Foorumit", kus oli teemaks loomulikult majanduslangus ja otsiti võimalusi sellest edukalt välja tulekuks. Külalisteks olid erinevad kõvad majandustegijad ja targad mehed majandus kõrgkoolidest. Kuigi tavalise selles saates areneva kõva vaidluse asemel, näitasid need mehed väga head üksmeelset arvamust ja loogilise arendusega diskussiooni, oli minu jaoks nende mõtetes mitu küsitavat kohta. Neid ma siin välja tooksingi.

Minu jaoks oli eriti häiriv ütlus selle kohta, et ümberõpe ja suur tööjõu ringlus on täiesti normaalne. Nojah, majandusele tähendab see jõudu, aga kas keegi ka inimfaktorile mõtleb. Jällegi tuleks siinkohal korrata, et mitte inimene ei peaks olema süsteemi jaoks vaid süsteem inimese jaoks. Kui peetakse normaalseks, et üks inimene ei peagi kaua sama töö peal olema, vaid pidevalt ootamatuid vallandamisi ja koondamisi ning nendega kaasas käivaid individuaalseid probleeme trotsides pidevalt uut tööd otsima. Vahepeal veel lisaks pidevalt uusi ja uusi erialasid õppima, et kinni püüda mõni tööots, millest sa kunagi unistanud pole, millega sul pole mingit ühendust ja kus seepärast ülemused pidevalt sinu väikese entusiasmi kohta märkusi teevad. Selle inimese jaoks tähendaks see seda, et tema elus ei ole mingit stabiilsust. Vähe sellest, et kahaneb ta majanduslik kindlus, ka ükski pank ei taha sulle laenu anda (mitte, et see üldse eriti hea oleks), sest sa pidevalt reisid ühest töökohast teise, saad väikest palka, aga kõige hullem on see, et taoline elu viib väga kergesti stressi ning väärtushinnangute kriisini. Inimene peaks pidevalt juurde õppima, kuid kas on tal selleks kriitilist sundust vaja. Arvate, et kui pidevalt uut juurde õppida, siis peaks ju arvamus enesest tõusma ja profesionaalsus suurenema. Jah, idealistlikus pildis küll, kuid kui siis ikkagi ei saa oma töös ja elus kindel olla, siis tekib inimesel hoopis arusaam, et ma olen tark, aktiivne ja veel kümmet eri moodi hea tegija, kuid tegelikkuses ei huvita see kedagi. Tegelikkuses olen ma lihtsalt võimuliinide ja/või korporatiivsete juhtkondade mängukann. Ja siis imestatakse, et miks on paljudel oma ülemuste või eksülemuste vastu viha ning rahulolematus kogu süsteemi suhtes.

Teiseks.. riigis, kus juba varakult, võibolla isegi enne kogu ametliku hariduskaruselli algust, kindlalt aga juba algkoolis, üritatakse meile selgeks teha, et meie jaoks on kõik võimalused avatud ning meil on õigus ennast arendada just meie enda soovide ning loomupäraste eelduste järgi. Vähemasti mind nii õpetati ja üldiselt see oleks ka normaalne, sest inimene ei saa ennast motiveerida tegelema millegiga, milleks tal pole ei huvisid ega eeldusi. Töö juures on ju aga motivatsioon väga tähtis. Kõvast rahapatakast aga ei piisa ja nii kui nii ka palkasid pidevalt nüüd vähendatakse, võetakse vähemaks kõiksuguseid soodustusi ning motiveerivat ei ole enam kuskilt otsast näha.

Mina, kes ma pärinen suguvõsast, kus kunstiga tegelevaid inimesi on palju, olen juba sünnipäraselt huvitatud kultuurist ja selle arendamisest. See on mul geenides. Nüüd olen ma magistrikraadiga kunstiõpetaja haridusega noormees, kellel pole juba pea terve aasta tööd olnud. Aga ma tean, et miski, mis jääks väljapoole kunsti, kultuuri, filmitööstust, haridust, disaini ja ütleme ka reklaami ning mõne huviala järgi veel lisaks ehk ajalugu ja poliitikat, siis nende asjadega ei saaks ma hakkama ega oleks kunagi rahul enda eluga, mis mingi suvalise töö ümber oleks ehitatud. Ma olen küll väga laialdaste huvidega, aga siiski tundub piir peal olevat. Inimene peab küll pidevalt edasi arenema, kuid seda ikka selles valdkonnas, kuhu kuulub tema süda. See annab inimesele jõudu, kui ta saab öelda, et selle ala olen ma endale leidnud ja valinud, see mulle meeldib, seda teen ma hästi ja seepärast olen ma hinnatud.

Need majandusanalüütikud tõid ühiskonna eduka juhtimise kohta näite, et maailma suurimate ja võimsaimate majandustega riikide valitsused koosnevad enamasti juura ja majandusala asjatundjatest. Mul tekkis seepeale küll küsimus, et kui palju tunneb siis vastavalt üks või teine spetsialist haridust, tervishoidu, reaalpoliitikat näiteks välissuhetes, kultuuri või ausalt öeldes ükskõik millist nende otsese elualaga seotud sfääri vajadusi. Veel enam, mis saaks sellisel juhul isiku vabadustest. Kas saaks tõesti teoks kord, kus kõik on numbrite ja paragraafide järgi just süsteemi efektiivsuse jaoks korraldatud. Kui süsteem muuta sel viisil efektiivsemaks, siis kujutage ette, kui jõhker oleks otsustav kogu ja täideviiv võim. Nende suurte majandusriikide puhul saabki ju tuua hulga näiteid, kuidas piiratakse eraisiku vabadusi, kuidas vabadused on puhtalt formaalsus paberil ning kuidas tegelik võim on kas salaluure ja eliidi tipu või suurkorporatsioonide käes, kes teeb kõik, et mingil muttril poleks vähimatki võimalust midagi tegelikult muuta.

Hea küll, ma saan ju loomulikult aru, et mitte kõikide lapsepõlve roosad unistused parimast tööst ei lähe täide. Lihtsalt ei ole nii palju tellimust mõningate erialade töötajate järele, kui meie enda eelduste ja huvide põhjal tahaksime loota. Kuid see ei tähenda, et saaks normaalseks pidada olukorda, kus kodanik ei saa kuidagi oma ametiposti säilimises kindel olla või ka sellega, et hoolimata vähesele reaalsele tellimusele teatud eriala inimeste järele, käib ometi nende tööliste koolitamine täiel jõul edasi. Samal ajal toimub valitsuses aga vägikaikavedu ja suur sõnelus, et kuidas keegi midagi paremaks teeks. Ometi pole tulemusi näha. Juba tükk aega on meie riik tegelikult valitsemise ja haldamise seisukohalt olnud peaaegu paigalseisus. Arenevas riigis peaks aga ka juhtimissüsteemid arenema. Mina näiteks olen viimasel ajal hakanud nägema otsese demokraatia eeliseid ning üritanud leida tõsist põhjust, miks me ei võiks Belgia eeskujul sellise tasemeni oma riigisüsteeme arendada. Sellest aga ehk järgmises postituses.