(translation to Estonian is following the English one)
This text is from 25. January
Continuously I wake before the alarm. Actually now two last days I have even waked up before all the rest. Health is also good, but I think I have lost quite many kilos of weight. One day we went running with Love. It was extremely hard, but probably after some times I already have more endurance and strength.
Yesterday was Joshuah’s birthday and we went to lunch to one really posh hotel. A real one, as actually most eating places outside the town center are called hotel and butchery. After that I and Mariann decided to explore the town a little and visit the market. We went quite far to the west, where I think some industrial areas start. There we met a man who organizes rock climbing. I took his contacts. It seemed that at the west side of the town there are more Muslims. There was a little mosque and actually also quite big Hindu temple. Mariann wanted to buy some french fries, so we went to some small “hotel” owned by Muslims. But salesman probably heard that she wants rice. Here they call french fries as chips. It was almost dusk time and we hurried to get back to the central town. So we took a shortest road. It was a bad choice. Suddenly a posse of chokora’s (street robbers) came around us. Mariann had a little chance to protect her bag. And after I realized that she is also in danger, I couldn’t go to help her anymore, as there were three guys for both of us. Two just held us and one tried to grab whatever we had in hands. For me it was actually good that they don’t search the pockets, as I had all the money in pocket of the pants. From me they took only the photo camera. I fought back as much as I could and thanks to that some good people saw this thing happening and came to help us, but they were just a few moments too late. For quite a long time I held my camera and finally I ripped a shirt of one guy into pieces, but now I wish I could have given him also a proper blue eye. These street boys really can’t fight, they are not strong, but their numbers, surprising and fast tactics are enough. At least these guys who came to help us, called the police and finally they gave us ride to the police station. They also said that these boys are known and there is even possibility that we could get our things back. A friend of one man was policeman and he said that police may make a raid to the place where these boys live. Also otherwise bothersome gluekids came to help us. As Mariann had some documents in the bag, they promised that they try to get at least these back. And they did
It seemed that even the arrival of the police takes hundred years here, but as exactly at that time the entire town had an electrical blackout, then it may be somewhat understandable. Then again, when they came, then there were four or five men per street, armed with an automatic rifle. Also other closest streets were checked and maybe some of them went also down the hill where thieves escaped.
Also in the police station, everyone seemed quite sure that thieves will be found and arrested, but I don’t know how probable it could be. Too bad if I really have lost my camera – in Kenya and no pictures.
Today morning we visited KESOFO office and then we went to hotel Asis (another true hotel) to the meeting, where we were supposed to get some clearer view about the things we will do here. We made some plans, but in general, things are still uncertain. Mariann and I talked with one guy from KESOFO supported Wheatfield school to go there to teach children. But there are lots of problems. We should basically live there and only come to house at weekends, but this school is really religious and therefore the dormitories of boys and girls are separated. In the girls dorm there is room, but not in the one for boys. Then again, Wesley doesn’t want to let Mariann go alone either. Of course Sara and Elsa from Sweden have also now made clear that they want to go there. Why, I don’t know – they are not teachers. Anyway, that would also be great, because right now they have created conflicts with others. They accused us of a little thankfulness and of laughing over Kenyans. Everything was absolutely taken out of context and it seems that they don’t have any open mind, ability to take it easy nor any understanding of Kenyan cultural differences. For me it has always seemed that locals are quite happy with us. Our really innocent jokes are actually very similar to the ones Kenyans make by themselves. At the same time Swedish girls have sweared along with Carlos and laughed to each other’s and Carlos’ bad words. One thing that is really rude in Kenya is swearing. What also angers us, is that they really suck up to our Kenyan supervisors. They live as they still would be in Europe and act towards others quite superciliously.
Anyway, today we went to the police station again, but we couldn’t talk with the investigator, so tomorrow we go back again. For some reason I had to pay to them 150 shillings (it isn’t much, but now I would expect good results). Or maybe I should have paid even more to raise their enthusiasm to work.
So, quite bad news this time.
Some Swahili words too:
Hakuna matata – don’t worry
Furaini – be happy (plural)
Furahi – be happy (singular)
Pole pole – don’t hurry; we have time
Paha juju (juju tähendab Aafrikas nõidust)
See tekst pärineb 25. jaanuarist.
Endiselt ärkan ma enne äratuskella helinat. Või tegelikult nüüd kaks viimast päeva olen lausa esimesena ärganud. Tervis on ka hea. Kaalus olen küll vist päris mitu kilo alla võtnud. Ükspäev käisime Love’ga jooksmas. Ülimalt raske oli, aga küllap mõne ajaga suudan juba paremini.
Eile oli Joshuah sünnipäev ja me läksime ühte hotelli sööma ja jooma. Päris hotelli (seda ütlen seepärast, et tegelikult on siin põhimõtteliselt kõik väikesed söögikohad nimetatud „hotell ja tapamaja“. Pärast seda läksime Marianniga linna avastama ja turule. Läksime päris kaugele lääne poole, kus algavad vist tööstus alad. Seal kohtasime ühte meest, kes korraldab mägironimise asju. Võtsime tema kontaktid. Linna läänepoolses osas tundub rohkem islamlaste asustust olevat. Väike mošee ja päris korralik hindu tempel asuvad seal ka. Mariann tahtis osta frii kartuleid (french fries). Seega käisime ühes moslemite söögikohas. Muidu täitsa ok rahvas, kuigi nad vist ei osanud meid sinna oodata. Pealegi ost läks imelikult. Ilmselt kuulis müüja, et Mariann tahab hoopis riisi (rice), seega seda talle ka toodi – kilekotis koos sooja soustiga. Siin nimetatakse friikaid hoopis chipsideks. Päike hakkas vaikselt loojuma ja seega üritasime otseteed kesklinna tagasi minna, aga valisime halva tänava. Ühel hetkel tuli kamp chokora’sid (tänavaröövleid) meie ümber. Mariannil polnud väga võimalik oma kotti kaitsta ja hetkeks kui ma mõistsin, et ka tema ohus on, ei saanud ma enam talle appi minna. Kaks hoidsid meid kätest kinni ja üks üritas võtta, mis iganes meil käes on. Minu jaoks oli see tegelikult hea, et nad taskuid läbi ei otsinud, kuna kogu mu raha oli siis pükste taskus. Minult võtsid nad vaid fotoka. Ma võitlesin vastu nii kuis suutsin ja tänu sellele nägid mõned head kohalikud meid hädas ja püüdsid appi tulla, aga nad jäid siiski mõned sekundid hiljaks. Päris tükk aega hoidsin ma kaamerast kinni ja lõpuks rebisin ühe tüübi särgi ka pooleks, aga nüüd hiljem ma kahetsen, et ma oleksin pidanud üritama ühele neist sinise silmaaluse andma. Need tänavapoisid ei suuda tegelikult võidelda, nad ei ole tugevad, aga nende arvuline ülekaal, kiire ja üllatav taktika on küllalt. Jah, need appi rutanud mehed aitasid meil siiski politsei kutsuda ja päris lõpuks viisid meid ka politsei jaoskonda. Lisaks ütlesid nad, et tunnevad neid poisse ja, et on üpris suur võimalus, et saame juba hommikuks oma asjad tagasi. Ühe mehe sõber oli politseinik (ja kuigi ta tuli kohale ilmses joobes), rääkis ta, et politsei võib nende varaste elukohta reidi korraldada. Isegi muidu tülikad liimipoisid tulid sel korral hoopis appi. Mariannil oli kotis mingeid dokumente ja kaarte ja need liimipoisid lubasid vähemalt need tagasi tuua ja tõidki.
Isegi politsei tulek tundub siin mõnisada aastat aega võtvat, aga kuna just sel hetkel oli ka kogu linna hõlmav elektrikatkestus, siis võib olla saab seda normaalseks pidada. Samas kui nad lõpuks kohale jõudsid, siis oli ikka neli või viis automaadiga relvastatud meest tänava kohta. Ka teisi lähimaid tänavaid kontrolliti ning ehk läks mõni neist ka mäest alla kuhu vargad põgenesid.
Ka politsei jaoskonnas olid kõik üsna kindlad, et vargad saadakse kätte, kuid kui tõenäoline see on? Jama küll, kui ma oma fotokast nüüd jäädavalt ilma olen – Keenias ja ilma piltideta.
Täna hommikul külastasime KESOFO kontorit ja seejärel läksime hotell ASIS’i (veel üks päris hotell) koosolekule, kus me pidime saama selgema pildi sellest, mis meist nüüd edasi saab. Me tegime mõned plaanid, aga üldiselt on ikka asjad segased. Mina ja Mariann rääkisime ühe mehega KESOFO toetusega Wheatfield’i koolist, et sinna lapsi õpetama pääseda. Aga sellega on kõvasti probleeme. Me peaksime suurema aja seal elama (see on linnast mingi u. 10 km.) ja ainult nädalavahetustel majja tagasi tulema, aga see kool on väga religioosne ja seega on seal poiste ja tüdrukute ööbimiskohad eraldi. Tüdrukute omas pidi ruumi veel olema aga poiste omas mitte. Wesley ei taha aga ka Marianni üksi sinna lasta. Nüüd on muidugi ka Elsa ja Sarah avaldanud tahtmist sinna minna. Miks küll, seda ma ei tea. Nad ei ole ju õpetaja haridusega. Nüüd oleks ka see variant hea tegelikult, sest nad on kõigi ülejäänutega konflikti suutnud üles keerutada. Nad süüdistasid meid väheses tänulikkuses ja keenialaste üle naermises. Kõik see oli absoluutselt kontekstist välja rebitud ja üldse on tunne, et neil ei ole mitte mingisugustki avatud meelt, oskust asju rahulikult võtta ega ka arusaama Keenia kultuurilistest eripäradest. Minu arust on kohalikud igati meiega rahul olnud. Meie igati süütud naljad on väga sarnased keenialaste endi omadega. Samas on Rootsi tüdrukud ise kõvasti ropendanud ja Carlose roppuste peale naernud, aga just see on siin üks väga halvaks pandav asi. Peale selle ajab meid vihale, et nad täiega poevad keenialastest ülemuste ees. Nad elavad justkui oleks endiselt Euroopas ja käituvad teiste suhtes üleolevalt.
Igaljuhul, täna läksime uuesti politsei jaoskonda, aga me ei saanud uurijaga rääkida ja seega läheme homme jälle. Miskipärast pidin ma asja alustamiseks 150 shillingut maksma. Seega ootaks nüüd häid tulemusi. Või tegelikult oleks ehk pidanud rohkem maksma, et nad oma tööd tõsiselt võtaks.
Et siis seekord olid üpris halvad uudised.
Mõned suahiili keelsed sõnad ka:
Hakuna matata – pole probleemi; ära muretse
Furaini – olge õnnelikud
Furahi – ole õnnelik
Pole pole – rahulikult; aeglaselt; meil on aega küll
No comments:
Post a Comment