Simple hippie kind of life?!

On üpris haige, et samas, kui mina jutlustan tarbimise ja produktsiooni vähendamise vajalikkusest, sai meie koju järjekordne telekas toodud (nüüd neid kokku juba 4.. ilmselt mingi rekord, et iga toa kohta üks telku) ja digiTV sisse pandud. Ja kuigi tahaks vabandada välja, et minu oma oli neist teine, siis tegelikult tean, et ega see maailma kohapealt midagi ei muuda. Ometi on sellest keeruline loobuda. Raskus tuleneb sellest, et inimene kasvanuna sellises kultuuris, kus varakult televisiooniga tekitatakse sõltuvus sellise tegelikult ülimalt passiivse meelelahutuse järele. Teiseks, mitte vaid televisiooni programm, mis on nii nõiduslikult tõmbav, vaid ka teler ise on muutunud üpris iseenesest mõistetavaks. See on mööbel nagu tugitool ja kui sa oled suutnud selle endale võimaldada, kuid hiljem hakkad märkama, kuidas see su aega raiskab, siis kahvatuvad mõtted selle mahamüügist idee kõrval, et vahel ju tuleb sealt ka väärtuslikke kultuuri saateid. Samuti arusaam, et neli telkut on küll korteri kohta liig, toob taas mõttesse, et kunagi kui päris oma kodu on, siis ei peaks hakkama mõtlema, et kuidas uuesti seda ajaraiskajat endale muretseda.

Seepärast ongi vahel sihuke tunne, et loobuks järsku kõigest ja läheks ilma milletagi kuhugile minema. Kasvõi juba seepärast, et ennast võltsvajaduste illusioonist vabastada. Muidugi on häid ideid, mis mõnest tõesti heast filmist nägemata jääks. Samas, kui võtta inimelu seisukohast, siis midagi sa ju sellega tegelikult ei kaota. Teate, kuskil tee ääres hääletades on selline tunne, et oled vaba, sul pole kohustusi, pole vaja midagi ja sind ümbritseb loomulik, looduslik maailm. Siis jõuab sulle kohale, et inimelu on nii tühine ning vahet ei ole, et inimene on arendanud välja kultuuri, märgisüsteemi enese väljendamiseks kasvõi abstarktsel viisil.. mida iganes veel. Inimene maailma seisukohast jääb ikkagi loomaks. Me sünnime suvalisel ajaloo hetkel, sureme ligikaudu 60-90 aastat hiljem, ning miski, mis sa teed, ei ole tähtsam, kui see mis on looduse poolt paika pandud. Veelgi enam. Eilegi tundsin, et rohul istumine, telgis magamine, ringi rändamine, päikese ja ööpilvede vaatamine teeb inimese palju õnnelikumaks kui telekast ka kõige parema kultuuriväärtusega filmijupi ära vahtimine või arvutis teistega lobisemine. Muidugi ei mõtle ma, et inimene on õnnelikum ilma sõpradega suhtlemata, olgu see kui väheoluline jutt tahes. Siiski, iga inimene on õnnelikum, kui ta peab selle jaoks enda sõbrale külla minema, teda silmast silma näha saab ja tema tõeliseid emotsioone näeb. Mugavad vahenduslülid nagu telefon, internet, isegi tuleb siis lisada kirjutamise, tekitavad inimeste vahele ka siiski barjääri, sulgevad mitmed meeled ning samuti suureneb anonüümsus. Isegi siis, kui inimesed täielikult teavad kellega nad läbi mingi tehisliku vahendi suhtlevad. Selline vahendus tasub ennast ära vaid vast sellisel juhul, kui teadet soovitakse anda võimalikult suurele hulgale publikule, mis muudab ka minu siia kirjutamise case'i teatud määral põhjendatuks. Teine põhjus tuli veel meelde. Vahel võibki mõni inimene anonüümsust soovida, niiöelda pihtides südamelt, mida otse teistele öelda ei suuda, või mida tahaks just jagada tundmatutega, keda muidu võibolla ei kohtakski. Aye.. see olekski tänase mõtte kohta kõik.

Weird map of the world

Can anyone explain me why Alaska and Greenland on this map are marked with that kind of flags. As far as i know, Alaska is still the state of U.S.A. and Greenland should also still be colony of Danemark.. or does anyone else know something i don't. And this time you can click on it for bigger picture.. i also edited my Spore creature images, so now you can see those in full size too.

Newsquake

Praise Jah

Wailers tuleb Tallinna,.. see juhtub 22. augustil ja sellest saab selle suve parim üritus, yeah! Internetis http://www.melu.ee/index.php?id=3847 öeldakse, et kahjuks on Bob Marley pilve peal ja ei tule Tallinna. Mina küll nii kindel poleks, et ta pilve peal on. Ma arvan, et Bob'i hing on ikka oma bändiga. Kusjuures selle peale, kui öeldakse, et uus solist on nii Bob'i häälega, et teda ta pojaks lausa peetakse, siis tekib minul hoopis teine mõte.. Võibolla see näitabki, et hea sõber on ikka nendega. Vaatab, et ikka kõik endistviisi tasemel oleks.

Minu jaoks on see üritus küll peaaegu sama tähtis, nagu tuleks jumal Bob ise külla. Neile, kes ei ole sellega tuttavad, miks ma Bob'i jumalaks nimetan, ütleks, et Seda ei tasu võtta tegelikult religiooniga seotult. Ei, ma ei loo siin mingit veidrat friik-rastafarianismi. Mina olen ikka omamoodi pagan. Asi on hoopis selles, et minu jaoks olid mõned bändid/lauljad nii erilised, et nad ületasid kaugelt legendi taseme. Paar tegiat on selliseid isegi veel elus. Igaljuhul on nende oskused, sõnum või ma ei tea, miski muu, nii eriline, et nad väärisid kõrgeimat kohta, mis üldse võimalik.. kohta minu pisikeses muusikute Pantheonis.

Poetry for life

Now the last poetry thing that i have done in past.. and i don't know if i do any more, but well, i guess when i fall into deep abyss of really bad mood again, i may write also poetry. This one is about cruel games of life and death, and danger of taking any of these too easily.

Grim Reapers Girl

Young man did the suicide,
leaving his bride crying.
Now she walks lonely path
Between living and dying.

Next month, girl walked in a park
She met a new guy, who said:
“lost love thou must forget”
Soon girl fell in love again,

Not knowing that loved one is the Death

Oli kord üks päev suve

Respect life, your own and others too, life is holy even if there is no god.. especially when there is no god.

-first rule in my holy book of life phylosophy-

 

Eile oli üle pika aja üks mõnus palav päev. Keskpäeva oli lausa nii põrgulik kuumus, et tundus juba kodune tunne. Tegelikult pinsaku oleks küll koju jätnud, kui ma poleks mõelnud sellele nööpe minna ostma. Ja nööpide ostmiseks tegelikult mul lõpuks siiski aega ei jagunud, sest pärast seda, kui Taavi oli mulle mõned koopiad mu enda filmide dvd-st teinud, tahtsin ma veel katsetada paari asja tema arvutis oleva Spore Creature Creatoriga. Ilmselt enamus ei tea veel, mis asi see on. Niisiis ma teen veidi reklaami Spore'le, mis on Maxise ja EA juba kuskil viis aastat töös olev arvutimäng. Booooring, mõtlete teie, onju?! Seda küll, see on kõigest mäng ja päris elule vastu ei saa. Siiski on tegemist millegi revolutsioonilise ja ausalt öeldes ka väga naljaka ning lastepäraselt toredaga. Samas on see mäng siiski sobilik just vanematele, kui selle lihtsus ja graafiline välimus võiksid vihjata. Niisiis, nagu kusagil internetis kirjutati, on tegemist millegiga, mis oleks parim kingitus jumala lapsele, sest mängus juhid sa ühe elusolendi või siis hilisemas järgus terve liigi evolutsiooni ja olelusvõitlust läbi aja. Darwin oleks ilmselt üsna sõnatu.

Mängu täisversiooni kohta saate vaadata väga võimsat videot youtubest http://www.youtube.com/watch?v=T8dvMDFOFnA .. see on 35 minutit pikk, seega varuge kannatust ja aega. Ja muidugi peaks mainima, et mõned asjad on aastate jooksul muutunud, kuna too video on pärit aastast 2005. Nüüd, kui te olete vaadanud ära selle preview, siis näete, et mänguväljaks on põhimõtteliselt terve galaktika terve hulga planeetidega, kus on elu. Kujutage nüüd ette mängudisainerite tööd. Oleks vist väga suur töö kõik need planeedid erinevate olenditega täita ja seepärast andsidki nad välja väikese osa mängust - Creature Creator. See on see sama osa, millega sa mängus sees oma olendit ka arendad, aga hetkel välja antud variandiga tekitati kogu maailmas fännide näol tasuta tööjõud. Praeguseks ajaks, see on põhimõtteliselt mõnede nädalatega, on loodud juba üle miljoni ja kuuesaja tuhande erineva eluka, kes on interneti kaudu mängu tegijatele kättesaadavad, et nendega see galaktika asustada.

Ka mina tegin siis Taavi juures paar tüüpi. Ma küll ei ole neid internetti üles pannud, kuna selleks peab kuskile registreeruma, aga igaljuhul andis see mulle arusaama sellest, mida seal mängus kõik teha saab ja kuidas need olendid käituma hakkavad.

Ma mõtlen, et võiks siis mõned pildid ka üles sättida enda tehtud olenditest. Vajutage kindlasti pildi peale, et näha suuremalt.

Ok.. aga ma ei pidanud ju tegelikult ainult sellest kirjutama. Siis kui mu filmid olid kopeeritud ja see Shardnose creature valmis, sain uuesti välja minna, et Gerliga (Rosemary mu sõbralistis siin blogis) veini juua ja vestelda. Veini joomisega läks küll hästi, vein hakkas isegi veelgi kutsuma nii, et üritasin pärast veel koos Gerliga edasi ühele peole minna. See aga ebaõnnestus, kuna sinna ei soovitud võõraid. Vestlemine veini kõrvale läks aga vaevalisemalt. Ma olen üldiselt suhteliselt vaikne tüüp, ja ega Gerli ka palju ei räägi. Aga võibolla just seepärast ta mulle meeldibki. Kui ta räägib, siis ikka midagi üsna tarka. Pealegi vähene jutt aitab nautida ümbrust, seltsi jne. Vähemalt sel korral mu jaoks see nii oli. Mul oli terve päev parajalt hea tuju. Kui välja arvata pisuke peavalu, mis mul vist ikkagi veini ja kohutava soojuse koosmõjust tekkis, siis võiks kõigega üpris rahul olla.

Pärast seda kui Gerli ja see seltskond, kellega nad pidutsema läksid, oli lahkunud, läksin mina sadamasse. Üldiselt mulle meeldib seal. Ja ka linnahalli katust pean ma üheks neist minu kohtadest. Hästi hea tunde tekitab õhtuse päikese sillerdust meres näha. Ja laevad on mulle ka juba lapsepõlvest saati meeldinud. Seal ma siis istusin umbes pool tundi, sõin oma täidetud pankoogid ära ja imetlesin ühe välismaalase ilmselt kümneid kui mitte sadu miljoneid maksnud jahti, mis parasjagu oli sinna parkinud.

Veidi pärast koju jõudmist kutsusid sõbrad mind välja rääkima. Nad olid õlut joonud. Õnneks oli veidi mulle ka jäänud nii, et ma sain oma peavalust lõpuks lahti. Rääkisime muljeid õllesummerilt, tegime nalja, aga mis peamine, nad kutsusid mind pühapäeval õppima, kuidas mootorrattaga sõita. Ühe korra ma proovisin juba talvel ka, aga kuna jalaga käigu vahetamine on mu jaoks eriti harjumatu, siis läheb mul ilmselt hulk aega enne kui üldse kohaltki liikuda suudan.

Täna on aga veider päev. Kuigi ma ei ole veel üldse kindel, kuidas Gerlisse suhtuda, tunnen ma siiski tema järgi igatsust. Muide, kui ma nüüd õigesti aru sain, mis sa oma tulevikku kohta silmas pidasid, siis see tekitas küll minus kurbust ja isegi veidi viha. Aga jällegi, ma ei ole kindel.

Olge mõnusad, päikest ja rahu!

Hold me, thrill me, kiss me, kill me!

Love

She asked what is that and i believe no-one has ever given a really good explanation. In Estonia one known man said that love is that if you do everything in your capability and even more to see the one you hold dear to you, smiling. It's quite nice to say that, but it is not all.. far of that. First of all, love is not only a feeling between humans. It's condition of feeling that someone or something or even some idea is part of you. Love isn't linked with sexuality at all,.. although in some cases sex gives that something that is missing from unity of souls of two people.. but in many occasions it may only hold people from feeling true love. Now, be sure not to understand me wrong.. i'm not against sexual relations. I really glorify sexual relations, yet i believe i have developed somekind of deeper understanding of things in universe. I have achieved something like harmony between myself and my subconcious. And that means, that i control everything about myself - feelings, urges, thoughts, body. At least so i want to believe. Hell, even if i still haven't actually achieved that, my current course is getting me closer. As i have wrote at my orkut site, i'm still not a holy man, i'm messenger of reason and respect. So,.. i haven't renounced from sexuality completely, i'm just exploring the depths of human psychology and relations. Nowdays i need lot's of time to let someone close to me, because i have found that most of the feelings humans have are just a shell they have grown to themself. And only thing that can break through that, is time. Time is my ally.. time is my friend, time is all i have.. and we have all the time in the world,.. all the time we need. Constantly humans feel that they love someone, but most of that feeling is actually just a simple and short living desire for something we find likeable. Again, only time can reveal the truth. I feel that truth is most important component of love. Especially being true to yourself. Now.. bearing that in mind, i'm not sure about what i felt for Irma - a girl who was absolute obsession.. for whom i cryed many years after i lost her, and because of her i started to think about what is important in feelings and relations for me. Yeah.. i tend to think that maybe i have loved only myself and that abstract wholeness of humanity.. world and life.. but never any other person. That's somewhat unpleasant thought, but no.. really, i think that there are many types and levels of love. For loving another human, i have to see one's soul and at the same time i need somekind of purpose.. both of which are hard to achieve. Some say, that take it easy, have fun and even if that is not love, take all the joy you can get. Sadly, i am tired of relations and deeds that doesn't mean anything. Yet, there is other side. I'm quite critical about myself and my life.. although changing it to better needs kind of miracle. So, this criticism plus bad experiences, made me think over.. and finally i have kind of separated myself from other people. I have made myself an invisible jail cell, which should protect me from people and people from me. Like in any jail you yearn for freedom, but you have to earn it. You have to gain the trust of the keeper. In my case, that is me.. so it seems, i don't trust myself. I'm working on it, but you probably know also that inmates doesn't change, at least not very quickly. Darn, now i started thinking, what if i learn to trust myself too late. Or what if i take a risk to trust myself but make a mistake. Yes, actually i am pretty sure what love is and that i do feel love for some certain persons too, but i am not sure what to do about it.

There is more,.. my feelings, my innerworld is so complicated that i believe i could write entire book on that theme, but for today it's certainly all.. i am tired and bit sad.. and i have doubts about everything i just wrote, i even thought about deleting it many times.. but hey, writings may make sense much later.

Love is sweet, but it is painful and tormenting too. He he.. i read Hesse right now.. i wonder how much of that thinking is because of that book.