Oli kord üks päev suve

Respect life, your own and others too, life is holy even if there is no god.. especially when there is no god.

-first rule in my holy book of life phylosophy-

 

Eile oli üle pika aja üks mõnus palav päev. Keskpäeva oli lausa nii põrgulik kuumus, et tundus juba kodune tunne. Tegelikult pinsaku oleks küll koju jätnud, kui ma poleks mõelnud sellele nööpe minna ostma. Ja nööpide ostmiseks tegelikult mul lõpuks siiski aega ei jagunud, sest pärast seda, kui Taavi oli mulle mõned koopiad mu enda filmide dvd-st teinud, tahtsin ma veel katsetada paari asja tema arvutis oleva Spore Creature Creatoriga. Ilmselt enamus ei tea veel, mis asi see on. Niisiis ma teen veidi reklaami Spore'le, mis on Maxise ja EA juba kuskil viis aastat töös olev arvutimäng. Booooring, mõtlete teie, onju?! Seda küll, see on kõigest mäng ja päris elule vastu ei saa. Siiski on tegemist millegi revolutsioonilise ja ausalt öeldes ka väga naljaka ning lastepäraselt toredaga. Samas on see mäng siiski sobilik just vanematele, kui selle lihtsus ja graafiline välimus võiksid vihjata. Niisiis, nagu kusagil internetis kirjutati, on tegemist millegiga, mis oleks parim kingitus jumala lapsele, sest mängus juhid sa ühe elusolendi või siis hilisemas järgus terve liigi evolutsiooni ja olelusvõitlust läbi aja. Darwin oleks ilmselt üsna sõnatu.

Mängu täisversiooni kohta saate vaadata väga võimsat videot youtubest http://www.youtube.com/watch?v=T8dvMDFOFnA .. see on 35 minutit pikk, seega varuge kannatust ja aega. Ja muidugi peaks mainima, et mõned asjad on aastate jooksul muutunud, kuna too video on pärit aastast 2005. Nüüd, kui te olete vaadanud ära selle preview, siis näete, et mänguväljaks on põhimõtteliselt terve galaktika terve hulga planeetidega, kus on elu. Kujutage nüüd ette mängudisainerite tööd. Oleks vist väga suur töö kõik need planeedid erinevate olenditega täita ja seepärast andsidki nad välja väikese osa mängust - Creature Creator. See on see sama osa, millega sa mängus sees oma olendit ka arendad, aga hetkel välja antud variandiga tekitati kogu maailmas fännide näol tasuta tööjõud. Praeguseks ajaks, see on põhimõtteliselt mõnede nädalatega, on loodud juba üle miljoni ja kuuesaja tuhande erineva eluka, kes on interneti kaudu mängu tegijatele kättesaadavad, et nendega see galaktika asustada.

Ka mina tegin siis Taavi juures paar tüüpi. Ma küll ei ole neid internetti üles pannud, kuna selleks peab kuskile registreeruma, aga igaljuhul andis see mulle arusaama sellest, mida seal mängus kõik teha saab ja kuidas need olendid käituma hakkavad.

Ma mõtlen, et võiks siis mõned pildid ka üles sättida enda tehtud olenditest. Vajutage kindlasti pildi peale, et näha suuremalt.

Ok.. aga ma ei pidanud ju tegelikult ainult sellest kirjutama. Siis kui mu filmid olid kopeeritud ja see Shardnose creature valmis, sain uuesti välja minna, et Gerliga (Rosemary mu sõbralistis siin blogis) veini juua ja vestelda. Veini joomisega läks küll hästi, vein hakkas isegi veelgi kutsuma nii, et üritasin pärast veel koos Gerliga edasi ühele peole minna. See aga ebaõnnestus, kuna sinna ei soovitud võõraid. Vestlemine veini kõrvale läks aga vaevalisemalt. Ma olen üldiselt suhteliselt vaikne tüüp, ja ega Gerli ka palju ei räägi. Aga võibolla just seepärast ta mulle meeldibki. Kui ta räägib, siis ikka midagi üsna tarka. Pealegi vähene jutt aitab nautida ümbrust, seltsi jne. Vähemalt sel korral mu jaoks see nii oli. Mul oli terve päev parajalt hea tuju. Kui välja arvata pisuke peavalu, mis mul vist ikkagi veini ja kohutava soojuse koosmõjust tekkis, siis võiks kõigega üpris rahul olla.

Pärast seda kui Gerli ja see seltskond, kellega nad pidutsema läksid, oli lahkunud, läksin mina sadamasse. Üldiselt mulle meeldib seal. Ja ka linnahalli katust pean ma üheks neist minu kohtadest. Hästi hea tunde tekitab õhtuse päikese sillerdust meres näha. Ja laevad on mulle ka juba lapsepõlvest saati meeldinud. Seal ma siis istusin umbes pool tundi, sõin oma täidetud pankoogid ära ja imetlesin ühe välismaalase ilmselt kümneid kui mitte sadu miljoneid maksnud jahti, mis parasjagu oli sinna parkinud.

Veidi pärast koju jõudmist kutsusid sõbrad mind välja rääkima. Nad olid õlut joonud. Õnneks oli veidi mulle ka jäänud nii, et ma sain oma peavalust lõpuks lahti. Rääkisime muljeid õllesummerilt, tegime nalja, aga mis peamine, nad kutsusid mind pühapäeval õppima, kuidas mootorrattaga sõita. Ühe korra ma proovisin juba talvel ka, aga kuna jalaga käigu vahetamine on mu jaoks eriti harjumatu, siis läheb mul ilmselt hulk aega enne kui üldse kohaltki liikuda suudan.

Täna on aga veider päev. Kuigi ma ei ole veel üldse kindel, kuidas Gerlisse suhtuda, tunnen ma siiski tema järgi igatsust. Muide, kui ma nüüd õigesti aru sain, mis sa oma tulevikku kohta silmas pidasid, siis see tekitas küll minus kurbust ja isegi veidi viha. Aga jällegi, ma ei ole kindel.

Olge mõnusad, päikest ja rahu!