On üpris haige, et samas, kui mina jutlustan tarbimise ja produktsiooni vähendamise vajalikkusest, sai meie koju järjekordne telekas toodud (nüüd neid kokku juba 4.. ilmselt mingi rekord, et iga toa kohta üks telku) ja digiTV sisse pandud. Ja kuigi tahaks vabandada välja, et minu oma oli neist teine, siis tegelikult tean, et ega see maailma kohapealt midagi ei muuda. Ometi on sellest keeruline loobuda. Raskus tuleneb sellest, et inimene kasvanuna sellises kultuuris, kus varakult televisiooniga tekitatakse sõltuvus sellise tegelikult ülimalt passiivse meelelahutuse järele. Teiseks, mitte vaid televisiooni programm, mis on nii nõiduslikult tõmbav, vaid ka teler ise on muutunud üpris iseenesest mõistetavaks. See on mööbel nagu tugitool ja kui sa oled suutnud selle endale võimaldada, kuid hiljem hakkad märkama, kuidas see su aega raiskab, siis kahvatuvad mõtted selle mahamüügist idee kõrval, et vahel ju tuleb sealt ka väärtuslikke kultuuri saateid. Samuti arusaam, et neli telkut on küll korteri kohta liig, toob taas mõttesse, et kunagi kui päris oma kodu on, siis ei peaks hakkama mõtlema, et kuidas uuesti seda ajaraiskajat endale muretseda.
Seepärast ongi vahel sihuke tunne, et loobuks järsku kõigest ja läheks ilma milletagi kuhugile minema. Kasvõi juba seepärast, et ennast võltsvajaduste illusioonist vabastada. Muidugi on häid ideid, mis mõnest tõesti heast filmist nägemata jääks. Samas, kui võtta inimelu seisukohast, siis midagi sa ju sellega tegelikult ei kaota. Teate, kuskil tee ääres hääletades on selline tunne, et oled vaba, sul pole kohustusi, pole vaja midagi ja sind ümbritseb loomulik, looduslik maailm. Siis jõuab sulle kohale, et inimelu on nii tühine ning vahet ei ole, et inimene on arendanud välja kultuuri, märgisüsteemi enese väljendamiseks kasvõi abstarktsel viisil.. mida iganes veel. Inimene maailma seisukohast jääb ikkagi loomaks. Me sünnime suvalisel ajaloo hetkel, sureme ligikaudu 60-90 aastat hiljem, ning miski, mis sa teed, ei ole tähtsam, kui see mis on looduse poolt paika pandud. Veelgi enam. Eilegi tundsin, et rohul istumine, telgis magamine, ringi rändamine, päikese ja ööpilvede vaatamine teeb inimese palju õnnelikumaks kui telekast ka kõige parema kultuuriväärtusega filmijupi ära vahtimine või arvutis teistega lobisemine. Muidugi ei mõtle ma, et inimene on õnnelikum ilma sõpradega suhtlemata, olgu see kui väheoluline jutt tahes. Siiski, iga inimene on õnnelikum, kui ta peab selle jaoks enda sõbrale külla minema, teda silmast silma näha saab ja tema tõeliseid emotsioone näeb. Mugavad vahenduslülid nagu telefon, internet, isegi tuleb siis lisada kirjutamise, tekitavad inimeste vahele ka siiski barjääri, sulgevad mitmed meeled ning samuti suureneb anonüümsus. Isegi siis, kui inimesed täielikult teavad kellega nad läbi mingi tehisliku vahendi suhtlevad. Selline vahendus tasub ennast ära vaid vast sellisel juhul, kui teadet soovitakse anda võimalikult suurele hulgale publikule, mis muudab ka minu siia kirjutamise case'i teatud määral põhjendatuks. Teine põhjus tuli veel meelde. Vahel võibki mõni inimene anonüümsust soovida, niiöelda pihtides südamelt, mida otse teistele öelda ei suuda, või mida tahaks just jagada tundmatutega, keda muidu võibolla ei kohtakski. Aye.. see olekski tänase mõtte kohta kõik.
1 comment:
...ja kui ymbritsev on kasvatand millekski (st asjadest jne) sõltuvaks, tuleb sest ringist lihtsalt (tahtejõu abil kasvõi) välja murda.
Post a Comment