So long.. and thanks for all the fish!

So.. only three days remaining on planet Estonia. As you can see from the picture above (which you can by the way surprisingly click for a full view), I am not going to India, as I have so much wrote in here. But yeah, that's what my plans all are like.. chaotical, changing and therefore surprising. Yet, I don't find that to be bad thing. Moreover, my plans for that India trip are not cancelled but merely delayed. I am only sad that I can't yet visit Austria.. or even London where we must switch the plane.

To Kenya I go to voluntary service.. for half a year. The thing was coordinated by NGO Continuous Action (Estonia) and funded by European Voluntary Service project DOORS. Those of you who already know me, are possibly surprised that I don't go there as a teacher nor does my 'work' have anything to do with the art, but our host organisation is KESOFO (Kenya Community Sports Foundation) and we as I understand will mostly do with football/soccer. Or actually, what surprise even this is.. even in this blog I have already somewhat shown myself as a soccer fanatic too. Also my former painting teacher said that it doesn't matter at all in what business I go there, and that this experience will certainly give me much good. Also shouldn't be much of a surprise my destination, as even before my fancy for Japan and India, I was highly interested of Africa and affected by what I knew of this amazing continent and cultures there. Of course I still take my colours, brushes and pencils with me and I hope that I have some will and time to use these. Probably I also upload much more photos to internet than I have ever did (unless thems poor people there will thief I man camera soon as I take it out). Where I upload photos, I don't know yet, but I will notify or even give links here in the blog too. For bad resizing I doubt that I put these here.

Anyway, we have good conditions there and although it would be better to make judgements not until we are already arrived or even when back in home, then again, as I don't have anything in Estonia (wait.. I still have very important friends.. but surely you understand what I meant), I surely see it as progress and I'm already now very pleased. We have best health insurance, paid food.. possibly we even doesn't have to prepare it by ourselves, living in the rented house in the elite region of the city and 60 euros pocket money (that already by itself is more than I earn in Estonia right now at these uncertain times). Not that I'd wait to live with the full service but it is still good to have some security. Oh.. and of course I also have a good company. Together with me there will be 10 volunteers.. me, three very pretty and nice, and in every other way cool Estonian girls, three girls from Sweden (whom we possibly meet already in Stockholm/Arlanda airport, where we also switch the planes), two guys from Lithuania (I don't know.. maybe they too fly to Sweden first), and one guy from Spain. Naturally I haven't met all af them, but I am sure I will enjoy this company. There was supposed to be two Italian girls too, but as it seems, they have sadly now renounced their places.

What else? Oh yeah.. this map up there.. on it seems like we would end up in Nairobi, but this is only flights marked there. Actually from Nairobi we make a car ride to Eldoret, that will be our main station (that is some 200-300 klicks I think).. so, basically a proper safari right away. About Eldoret I will write more when already there, when I can compare first impressions with the knowledge I have acquired so far.

Bad is that now.. few days before liftoff I naturally got sick. Damn bugger! But I hope that I will heal quickly, as I have only low temperature. Anyway next post from me will come when I have arrived and settled there. Until that.. Kwaheri!

EDIT: it seems now that I will have to leave my colours and brushes home, as right now I fight to fit everything to the bag and also I must watch that the overall weigth wouldn't get over 20 kg. Too bad. And now we have informed that we should meet all other volunteers in London-Heathrow Airport.

Nägemist.. ja tänud kalade eest! (tõlge eesti keelde 18.01.2010)

Niisiis.. nüüd juba vaid kaks päeva veel planeet Estonia pinnal. Nagu ülalolevalt pildilt (mida muide üllatavalt isegi suuremalt saab näha, kui peale vajutada) näha võite, ei lähegi ma Indiasse, nagu ma siin korduvalt kirjutanud olen. Aga jah, sellised mu plaanid ongi.. kaootilised, muutuvad ja seega ka üllatavad. Ometi ei leia ma, et see kuidagi halb oleks. Pealegi India reis ei jää mul kindlasti ära vaid kõigest lükkub teadmata ajani edasi. Kahju on mul vaid sellest, et ma ikka veel ei saa Austriat külastada ega isegi mitte Londonile, kus me lendu vahetame, pilku heita.

Keeniasse lähen ma vabatahtlikuks.. pooleks aastaks. Asi on koordineeritud MTÜ Continuous Action (Estonia) ja rahastatud Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekti DOORS raames. Need, kes mind juba teavad - tunnevad, võivad olla veidi üllatunud, et ma ei lähegi sinna õpetajaks ega ole mu tegevus kuidagi ka seotud kunstiga. Vastuvõttev organisatsioon on hoopis KESOFO (Kenya Community Sports Foundation) ja nagu ma seni olen aru saanud, on suur osa meie tegevusest ühel või teisel viisil seotud jalgpalliga. Või tegelikult, mis eriline üllatus seegi on, olen ma ju siin samas blogiski ilmselt jätnud endast mulje kui väikestviisi jalgpalli fanaatikust. Ka mu endine maali õppejõud ütles, et pole tegelikult üldse oluline mis ma seal tegema hakkan, igaljuhul tuleb see kogemus mulle väga kasuks. Samuti ei peaks olema üllatuseks mu sihtkoht, sest tegelikult juba enne mu huvi ja igatsust Jaapani ning India vastu, olin ma ülimalt huvitunud Aafrikast ja mõjutatud kõigest mida ma sellest uskumatust mandrist ja seal asuvatest kultuuridest teadsin. Ma küll inglise keelses variandis ütlesin algul, et võtan ka värvid kaasa, et äkki leidub tahet ja aega mõne maali tegemiseks, aga nüüd asju pakkides pidin kahjuks siiski otsustama need maha jätta. Seega jäävad ainult joonistused ja fotod, aga ilmselt tuleb neidki paras hulk. Kuhu ma fotosid hakkan üles viskama, seda ma veel ei tea, aga eks ma siis teatan või annan isegi lingi õigesse kohta. Igaljuhul kuna siin on piltide suurusega tõeline jama, siis vaevalt selleks fotode kohaks blogi saab.

Seal (noh seal.. kohapeal) on meil väga head tingimused ja kuigi hinnanguid oleks õigem anda kui juba kohal oleme või hoopis siis kui kodus tagasi, siis ikkagi, kuna mul tegelikult Eestis mitte midagi ei ole (oot, oot.. väga olulised sõbrad siiski on.. aga saate aru küll mida ma mõtlesin), siis võib seda lugeda progressiks ja mina olen igaljuhul juba praegult väga rahul. Meil on parim tervisekindlustus, meie söögi eest on makstud ning me ei pea seda vist isegi ise valmistama, elamine on spetsiaalselt meile renditud majas eliitrajoonis ja pealegi saame me 60 euri taskuraha kuu kohta (mida juba iseenesest on rohkem kui mu ebastabiilne sissetulek kodus praegusel raskel ajal). Mitte, et ma ootaks täisteenindusega elu, aga lihtsalt on hea, kui saab milleski kindel olla. Ja muidugi on mul hea seltskond. Koos minuga on kokku 10 vabatahtlikku,.. et siis mina, kolm väga kena, toredat ja muidu igatepidi heade sõnadega iseloomustatavat neidu Eestist, kolm tüdrukut Rootsist, kaks noormeest Leedust ja üks Hispaaniast. Nüüd on meile siis teada antud, et teistega peaksime kohtuma London-Heathrow lennujaamas. Ise lootsin, et vähemalt Rootsi tüdrukud tulevad juba sama lennuga Stockholmist, sest seal me vahetame samuti lennukit. Seega kõiki neist pole ma veel kohanud, aga igaljuhul usun, et ma naudin nende kõikidega koos tööd teha, see pool aastat elada ja seigelda. Algul pidi meiega tulema ka kaks itaallannat, aga kahjuks nagu nüüd viimase info põhjal aru võib saada, on nemad oma kohad ära öelnud.

Mis siis veel? Ah jaa, sellelt ülalolevalt kaardilt võib jääda mulje, et me jõuame Nairoobisse ja ongi kõik, aga tegelikult on sellel kujutatud vaid lennureisid. Nairoobist tuleb meil kohe edasi umbes kahe-kolmesaja kildine autosõit Eldoret'i, millest saab meie põhiline keskus. Ehk siis kohe paras safari. Eldoretist kirjutan aga siis kui me juba seal oleme, et saaks esimesi muljeid võrrelda sellega, mida seni välja nuhkinud olen.

Halb uudis on see, et nüüd suutsin ma veel haigeks jääda, aga kuna eriti hulluks see haigus ei läinudki ja täna olen juba üpris ok, siis ei peata mind küll enam miski minemast. Seks ajaks kui lendamiseks läheb, on loodetavasti ka nohu kadunud. Igaljuhul.. järgmine postitus juba Keeniast kui olen end sisse seadnud. Seniks.. Kwaheri!