Friday, February 19, 2010

Kenya, here I am!

Written in the third day in Kenya: (this post has a version translated to Estonian)

Note: some things have changed a lot since I wrote this post.

My first flights. Really wicked! I must say, that now I’m again very sorry that I didn’t get to go to the Flying College. Plane’s acceleration and take off are cool and turning even more. But differences of pressure made my stomach even more problematic. Already for few days it had been aching, now I finally understood that it was because of serious constipation. Gases pressed hard but didn’t come out. Ok, now I’m already feeling well. First two flights pretty much sucked (Although feeling of flying itself was fun), because we didn’t get anything to eat freely and after the takeoff it was quite boring. But already on the flight to London, when landing we had the first WOW moment. Weather was cloudy and so we all waited impatiently at the windows to see anything and then suddenly we passed the clouds and saw all of that sea of lights.

As soon as we touched the ground we could see the next plane, and further away another one. Heathrow really has a lots of air traffic. Unlike Stockholm-Arlanda Airport inside was also colourful and full of people. The plane to Nairobi was bigger and of course we got finally something to eat. Also we could get some drinks all the time. I again became to like cola. In Kenya too, the sodas and cola drinks are very popular. Time flew fast and of course the flying through the time zones to the east helped along. Morning came so soon that I could not get any sleep at all. View from the windows was to the desert. But on landing in Nairobi we saw lots of green. Grass, we missed for it so much.. and palm trees.. many different kinds of palms. When stepping to the airport, I suddenly felt a tremendous heat. Now after the few days we have become used to that. Sometimes I feel tiredness because of that, but other than that it is really nice climate. My first true African cultural experience also found place at the airport, more accurately at the toilet where one local guy washed his feet at the sink. By the way, today Love (from Sweden and not a girl at all; his name is actually pronounced Luuve) asked me if he may wash his feet at the sink (because we are in one room), that doesn’t it bother me/feel weird. So then I said: „No problem, it is Africa.“ Here almost anything is “no problem”, just as I thought.

Most of the first day we were on the road to Eldoret. We rode with the small van (matatu), all of us ten, our baggage, Wesley and the driver. It was really tight, hot and still very cool. Now we are even used to that kind of rides. All the transportation is always packed full of people. People is always smiling and laughing and it is contagious. Air is filled with positive feelings and natural free being. What else you would need? For some of us it is little bit uncomfortable, that we are under the constant attention, but I knew that it’ll going to be like that, and I could even say that weirdly I like it. You know me!

Yet, on the way to Eldoret, we stopped at Rift Valley. There even I felt bad when all the salesmen tried to sell us all the pointless junk and to get what ever foreign coins to the collection of their kids. Certainly, now in Eldoret also beggar kids run after us (or sometimes even grownups. Now imagine if beggars would run all the time after you in Estonia/Europe and wouldn’t cease asking for money), but we soon learned to ignore them.

On the ride to Eld we already saw lots of different Kenya – nature and ways of living. We saw countless zebras. They are as common on the lower and hotter areas as cows, or no, actually I think cows are still more numerous. Once we also saw a family of baboons walking by the road. When we got to the highlands area, cactuses and palms became rare, being replaced with different leaf and conifer trees. It seemed even that there were regular pines. Acacia trees (that are the very symbol of Africa) are of course also here. And everywhere is the red dirt.

In the first evening we basically didn’t go out from the house. At first the house was absolutely empty, but soon workmen brought us beds, table and chairs. We also got some kitchenware and something to eat. No, actually house wasn’t completely empty, wardrobe were there and in kitchen we found a small gas cooker. In the first evening Lithuanian boys prepared the meal, but now we have Caroline, who basically helps us with different household jobs and mostly prepares the food. At least stomach was full and at that night I got a decent sleep. What’s even weirder, my day and night got corrected just like that. Fine, as we sometimes have parties in the evenings right now (we have few birthdays here in the row), we may get to the sleep at the two ‘o clock or so, but really, I have every day waked up without the alarm around seven or eight.

Second day started with peaceful lying on the ground, in what we possibly soon will come to masters (following the example of locals). Some of us wrote and drew a little. Some practiced break dance with Love and most just played with Kenzie (little daughter of Caroline). All the airplanes, somersaults, throwing of different things and just running around were done, but girl was really tireless. With only one day we won the trusts of both at first extremely silent and modest mother and although very energetic, but to strangers not very trusting girl. Estonian girls said that Caroline became even too open, telling lots of personal things at once.

In the evening of second night we with Mariann and Justas, decided to go to the town, even though soon it was soon going to be dark. That was cool. Town at night is twice as interesting as at daytime. At first we went to one posh pub (or actually the lobby bar of possibly most expensive hotel here. For the beginning it was good enough, as I even enjoyed the good service and comfort. But prices were high (of course not in the sense of Estonia or Europe) and there we couldn’t satisfy our need for true African cultural feeling. Because of that we soon went to one simpler pool pub. There was live music and atmosphere you can´t even see in movies – people danced insanely. Also instantly we got to be the center of interest. Everyone wanted to get acquainted with us and to ask or talk about something. We went to bar, that at first was blocked by locals, but soon a guy came from the back of the room who cleared the way for us, at the same time saying something like: „Let the Wazungu to buy beers“. Wazungu means white people in Swahili, and that they say to us all the time. It doesn’t have any bad meaning. We got our beers and sat to the table by some local man. We talked with him for a while, but as time passed, more and more people gathered around us. Security guards of the pub sent some of them away, but finally things still got pretty uncomfortable for us. Still we were very happy about our choice to go there and probably we also go back. Surely they soon get used to us.

At evening Helen beautified me with her jewelry and then we ate oat biscuits grandma made, and talked about our first thoughts of Kenya.

So, today is the third day. Joshua showed us some important places at the town. We had a lunch at the Chick Inn, where Mariann and I tried one national food made of maize flour – Ugali with chicken. Ugali itself is basically tasteless porridge, but it should be dipped to chicken or beef stew and pressed into onion and carrot salad. Eating it should be traditionally done with bare hands, what I actually like. I didn’t like Ugali very much and chicken is also usually cut here so that it is hard to eat the meat from the bones. Oh yeah.. when we moved around in the town, one little street boy started to follow us. At first he asked money from us, but after seeing that he won’t get it, he still decided to hang around with us half a day, until he finally got to eat with us. It was rather uncomfortable that he followed us everywhere, but finally I even felt sad about him. And without him I probably would have forgot my hat to the restaurant. By the way, first thing that Wesley, our prime local coordinator said to me, when he saw me at the airport, was that I have very good hat – protects me well from the sun. One of the Swedish girls already got sick in the first day, probably exactly because of the sun and hotness.

But okay, let’s continue with our present day in Eld. After the lunch we waited some guys with cars to go to watch a rugby game. At that time some guy tried to offer his daughter to Love for a wife. It was very funny. Yeah, girls are all the time under the interest of black men, and from time to time they try to get their phone numbers. Ok then, guys with the cars came. They had to be the most hip-hop looking boys in the city. Our car stopped on the way, but it seemed as for the car driver it was more worrying that the music also stopped. He called men from the street to push the car, as of course it would be weird if wazungu would do that. Also on the stadium there was a posse of funny hip-hop guys, who seemed really to perform to us. Joshua said that everyone really want to get our attention, to talk with us or whatever what to do. It is so because after the year 2008 unrests not many white people come to here. Even though there are some university students from America and England, white sportsmen/women training and some white guys also working on engineering, then our arrival was quite a big thing. At least so it seems. With those guys I mentioned before, we also played ourselves and basically we agreed to make an football match.

Ride home was in a small car with a cart, meaning that some of us, me included rode back in the cart. It is quite usual here and I liked it. On all the rides so far I have always been seated tightly between others. Not really comfortable.

Evening we had the birthday parties. Candles, incense, rum, guitar music and our own songs. Really cool.

I have become to like this place more and more. I feel myself really as at home - even more than in Estonia. We still have problems with the morning shower and I am not yet used to the foods here, but these are only small problems. But otherwise we have even more than we could wish for. By the way, Caroline made also ugali with chicken stew for the dinner (because it is the most common food here). At first I took only a little because of the experience at day, but it figures that even tasteless thing can be made better. Finally I took three times more. Of course I also was really hungry.

Now, when I’m finishing this chapter, it is the morning of the fourth day. I was first to wake up. Soon we should go to jogging with some of us – we start training here properly. For today we planned a free day for ourselves. We don’t go even to the church where Caroline really wants to take us. Here are real parties at the churches at evenings. Last night when we came home, we heard a loud music and crazy party noises ahead the road, and soon we found out that it came from church. Tomorrow we should start working. Few of us go to some school to teach children. That means that those people will live separately. One should be Mariann. Maybe I can get to be another. Although I would certainly miss the company (Yeah, in weekends we could come back to house, but all the workdays we would live there) and Eldoret town. Then again I have become to like Mariann a lot.. of course.. as she is natural redhead, with freckles, very good body and the personality that I like (also little bit like me). So if she would go, I would also miss her. Yet it would be better if I would not fall in love with her completely, as she has a boyfriend in Estonia, and this would make our life here much more complicated. Well, we’ll see, anyway it is good to talk with her and in the case I get depressed, lonely or homesick, it would be good to get support from her. Helen and Carlos seem to have also some feelings or something.

I have so much to write. All the time I remember some new details.. absolutely random ones. For example there grows a great fern tree in our yard, pink flowers on the hedges. At the night, moon creates almost as well contrasted shadows to the people as the streetlamps in town streets, but still town is filled with lights and colours. A kid running around in the house is very good for mood and doesn’t ever let us to feel bored. Africa is filled with sounds (both natural and those created by human civilization), smells and feelings. Nothing happens stoically. When you meet someone, when you leave him/her and sometimes even in the talk, there is handshaking and/or casual touching. All the time they are smiling and giving best wishes. Even if you don’t give coins to the street kids, most of them would like to greet a white person.. and they remind friendly. All the time people rise thumbs to ask if we are ok, and of course they await the similar gesture back.

By the way, I have shaked the hands with really dirty kiddos, drinked the water from the tab, but at least so far I haven’t got any sickness. In contrary, for example Helen, who after every handshake with any street kid rubs the anticeptic to her hands, and haven’t drinked anything except the bottle water, has a diarrhea today.

When I post it, I have actually already many, many chapters written on paper, but I really can’t type everything to computer at once. Also I have come to think about the language thing, as it is really hard to write it in two languages. So, until the next post!



KEENIA, SIIN MA OLEN!(tõlge eesti keelde)




Kirjutatud kolmandal päeval Keenias:

NB: mõned asjad on vahepeal kõvasti muutunud võrreldes ajaga, kui ma selle postituse kirjutasin.

Minu esimesed lennud. Väga lahe! Peab ütlema, et mul tekkis ülim kahjutunne, et ma lennukooli ei saanud õppima minna. Lennuki kiirendus ja õhkutõus on lahedad ja pööramine veelgi erilisem. Samas oli rõhuerinevus ilmselt see, mis mu kõhu veel hullemini keerama pani. Juba mõned päevad oli mu kõht valutanud, nüüd sain lõpuks aru, et põhjuseks on tõsine kõhukinnisus. Gaasid tekitasid probleeme, pressisid kõvasti peale, aga välja eriti ei tahtnud tulla. Ok, nüüd on olemine juba päris hea. Esimesed kaks lendu muidu sakkisid (välja arvatud siis lennu mõnud ise), sest süüa tasuta ei saanud ja lennukis polnud eriti midagi teha. Samas juba lennul Londonisse, kui maanduma hakkasime, tuli esimene ühest suust WOW moment. Ilm oli pilves ja nii me kõik ootasime kannatamatult akende juures, et midagi näha ja siis järsku jõudsimegi läbi pilvekihi ning nägime kogu seda tuledemerd.

Kohe kui maandusime oli aknast näha järgmist maanduvat lennukit ja eemal veel üht. Heathrow on ikka tõesti tiheda lennuliiklusega. Lennujaam seest oli ka kirev ja täis rahvast, mitte nii nagu Stockholm-Arlanda. Lennuk Nairobisse oli suurem ja loomulikult saime selles lõpuks ka süüa. Samuti sai seal ka igal ajal midagi juua võtta. Ma hakkasin uuesti cola fänniks. Keenias on ka limonaadid ja cola joogid väga levinud. Aeg läks kiiresti ja ajavahe aitas sellele muidugi kaasa. Hommik tuli varsti kätte ilma, et oleksin üldse maganud. Vaated lennukist olid kõrbele. Maandudes Nairobis aga nägime, et kõik kohad on rohelust täis. Rohi, me nii igatsesime su järele.. ja palmid.. mitmed erinevad palmid. Lennujaama astudes tundsin kohe meeletut, sel hetkel üpris väljakannatamatut kuumust. Ajapikku oleme sellega juba ära harjunud. Vahel lööb väsimuse peale, aga muidu on täitsa meeldiv. Esimene päris Aafrikalik kultuurikogemus sai ka osaks juba lennujaamas – läksin wc-sse ja seal pesi üks mees kraanikausis jalgu. Täna muide Love (Rootsist ja üldsegi mitte tüdruk; häälda Luuve) küsis minult, et kas ta võib oma jalgu kraanikausis pesta (sest me oleme ühes toas), et ega see mind ei sega/tundu imelik. Siis ma ütlesin: „No problem, see on ju Aafrika.“ Siin on suht kõik no probleem, just nagu ma arvasin.

Esimene päev kulus peaasjalikult Nairobist Eldoretti sõiduks. Sõitsime väikebussiga, kõik me kümme, meie pagas, Wesley ja juht. Väga kitsas, palav ja ometi väga lahe oli. Nüüdseks oleme ka sellise sõitmisega harjunud. Pidevalt on liiklusvahendid rahvast täis topitud. Ah jaa, kõik pidevalt naeravad ja naeratavad ning see on nakkav. Kogu aeg on positiivsed tunded ning loomulik, vaba olemine. Mida sa veel tahad? Mõnele meist on veidi häiriv, et me pideva tähelepanu all oleme, aga ma teadsin, et see nii hakkab olema ning isegi võib öelda, et mulle mingil imelikul moel see meeldib. Teate mind küll!

Enne Eldoretti peatusime Rift Valley’s. Seal oli küll nõme kuidas müügimehed igasugu mõttetut pudi üritasid pähe määrida ning muidu oma laste mündikogusse välisraha lunisid. Nüüd Eldoretis muidugi jooksevad ka kerjavad lapsed aegajalt järel (või noh vahel ka isegi täiskasvanud mehed (kujutage ette kui Eestis kerjus pidevalt järgi jookseks ega lõpetaks mangumist),aga meile õpetati, et lihtsalt ei tohi neist välja teha või siis peab ütlema, et münte pole.

Sõidul Eldi nägime juba väga palju erinevat Keeniat – loodust ja eluviise. Nägime lugematult sebrasid. Neid jalutab madalamal, soojemal alal sama palju ilmselt ringi kui lehmasid. Ei lehmasid on ilmselt siiski veidi rohkem. Ühe korra nägime ka ahvide perekonda. Mäestiku alale jõudes said kaktused ja palmid haruldaseks, asendudes erinevate leht ja okaspuudega. Tundus isegi, et täiesti harilikke mände oli. Laiaharalised lehtpuud (need, mis on Aafrika üheks tuntumaks sümboliks, on siiski ka siin. Loomulikult on kõikjal ka punase mulla paljandid.

Esimesel õhtul me põhimõtteliselt majast välja ei läinudki. Algul oli maja täiesti tühi, aga juba enne õhtut tõid töömehed meile voodid, laua, toolid. Saime ka söömise ja söögi tegemise vahendid. Ah ei, tegelikult ei olnud maja päris tühi. Kapid olid olemas ja köögikapis oli väike gaasipliit. Esimesel õhtul tegid leedu poisid süüa, nüüd on meil aga Caroline, kes on põhimõtteliselt igasuguste majapidamistööde juures abiks ning enamused söögikorrad toitu valmistab (küll jah.. õhtusöögi tegemisel on tavaliselt üks-kaks meist abiks). Kõht sai täis ja sel ööl sai lõpuks korralikult magada. Ja mis kõige veidram, mu ööpäev sai ka hetkega korda. Ok, kuna aegajalt on meil praegu õhtuti peod (tegelikult on meil järjest siin kahe vabatahtliku ja ühe kohaliku mentori sünnipäevad), seega magama võime saada alles ühe või kahe paiku, aga tõesti, hommikul ärkan täiesti ilma äratuseta seitsme-kaheksa ajal.

Teine päev algas rahuliku murulvedelemisega, milles me kohalike eeskujul varsti ilmselt meistriks saame. Natuke joonistasime ja kirjutasime. Harjutasime Love’ga breaktantsu ning möllasime Kenzie’ga (Caroline’ pisikese tütrega). Kõik lennukid, kukerpallitamised, erinevate esemete loopimised ja muidu ringi jooksmised sai ära tehtud ja väsimatul plikal ei saanud kuidagi isu täis. Vaid ühe päevaga võitsime nii väga vaikse ja tagasihoidliku ema kui ka muidu energilise, aga ilmselt siiski võõraste suhtes väheke umbuskliku tüdruku usalduse. Meie omad ütlesid, et Caroline muutus isegi liiga avatuks, rääkides väga palju isiklikku kohe korraga välja.

Teise päeva õhtul otsustasime Marianni ja Justisega linna minna hoolimata, et kohe, kohe pimedaks läheb. Vot see oli lahe. Öine linn on kaks korda huvitavam kui päevane. Algul läksime ühte uhkemasse pubisse, kus rikkamad kohalikud õhtut veedavad. Alguseks see sobis, sest oli mõnus ennast natuke mugavamalt tunda kui muidu. Aga hinnad olid kõrged (siiski mitte Eesti ega Euroopa mõistes) ja seal ei saanud just eriti õiget Aafrika tunnet sisse. Seepärast läksime varsti ühte tavapärasemasse pisikeses majadevahelises käigus olevasse piljardipubisse. Seal oli elav muusika ja rahvas tantsis ikka täiega. Meie saime ka kohe tähelepanu keskmeks. Igaüks tahtis meiega tutvuda ja midagi küsida või rääkida. Me läksime baarileti juurde, mis oli algul kohalike poolt blokeeritud, aga kohe tuli ruumi tagant otsast üks tüüp, kes tõmbas rahvast eest ära, öeldes midagi a’la: „Laske Wazungu ostma“. Wazungu on suahiili keeles valged inimesed ja seda öeldakse meile pidevalt.. see ei ole halva tähendusega. Saime õlled ja läksime istusime lauda ühe kohaliku kõrvale. Rääkisime mõnda aega temaga, aga aja edenedes hakkas aina enam huvilisi meie ümber kogunema. Baari turvamehed ajasid osa neist eemale, aga lõpuks muutus siiski asi ka ebameeldivaks. Siiski oleme oma otsusega sinna minna väga rahul ning ilmselt läheme ka tagasi. Küll varsti meiega ära harjutakse.

Õhtul ehtis Helen mind oma ehetega ja sõime vanaema tehtud kaerahelbe küpsiseid, mille ma kaasa võtsin ning rääkisime oma esmastest muljetest.

Täna on siis kolmas päev. Joshua näitas meile linnas olulisi kohti. Lõunal käisime Chick Innis söömas, kus mina ja Mariann proovisime üht kohalikku maisijahust rahvustoitu – Ugalit kanaga. Ugali ise on suhteliselt maitsetu pudru, aga seda kastetakse kanakastmesse ja pressitakse sibulate ning porganditega salatisse. Selle söömine toimub traditsionaalselt kätega, mis on tegelikult lahe. Ugali mulle väga tegelikult ei maitsenud ja kana on siin alati väga veidralt lõigatud nii, et liha on kontide vahelt ülikeeruline kätte saada. Ah jaa.. kui me linnas ringi liikusime, siis üks pisike poiss hakkas meile järgi käima. Algul kerjas meilt raha, aga nähes, et seda ei saa, vantsis meiega pool päeva ikkagi kaasas kuni sai lõpuks koos meiega süüa. Algul tundus veidi ebameeldiv, et ta kõikjale meile järgnes, aga lõpuks hakkas täitsa kahju temast. Ja ilma temata oleksin ma ka võib-olla oma kaabu restosse unustanud. Muide esimene asi mida Wesley, meie peamine kohalik koordineerija mulle ütles, kui ta mind lennujaamas nägi, et väga hea kaabu, kaitseb mind väga hästi päikese eest.Ühel Rootsi neiul hakkaski juba esimesel päeval just ilmselt päikesepistest ja kuumusest paha.

Okey aga jätkame meie tänase päevaga Eldis. Pärast sööki ootasime paari tüüpi autodega, et minna rugby võistlust vaatama. Ootamise ajal üritas üks mees Love’le oma tütart naiseks sebida. Väga naljakas oli. Nojah, tüdrukud on pidevalt mustade meeste huvi all, ning aegajalt üritatakse nendega telefoninumbreid vahetada. Nonii, tüübid autodega jõudsid kohale. Kõige hip-hopimad poisid linnas. Meie auto jäi teepeal seisma. Autojuhile tundus kusjuures rohkem probleemiks olevat, et muusika vait jäi. Varsti hõikas ta teeäärest mehed autot lükkama, sest wazungu loomulikult ei peaks ju autot nügima. Staadionil oli ka kamp mingeid naljakaid hip-hop tüüpe, kes pidevalt kõige üle nalja tegid. Joshua ütles, et kõik hullult tahavad meie tähelepanu ja meiega rääkida või mida iganes teha. See on kusjuures nii seepärast, et pärast 2008. aasta rahutusi ei tule siia kanti eriti valgeid. Seega meie siia saabumine on suht erakordne sündmus – kuigi siin on mõned valged üliõpilased Ameerikast ja Inglismaalt, sportlased treenimas ja mõned valged ehituse peal, siis meie tulek on siiski osalt nagu märgiks, et Eurooplased julgevad uuesti siia tulla. Nende enne mainitud tüüpidega loopisime pärast ka ise palli ja sai ka põhimõtteliselt kokku lepitud, et teeme millalgi jalgpalli matši.

Koju sõitsime pisikese kastiga autos, mis tähendas, et osa, kaasa arvatud mina, sõitsime kastis. See on siin väga tavapärane. Mulle väga meeldis. Senistel sõitudel olin alati kuskil teiste vahel olnud ja seepärast ei ole saanud autost pilte teha. Samuti on aeg ajalt probleeme olnud tänavatel kõndides piltide tegemisega, sest mitte kõigile ei meeldi, kui valge neid pildile jäädvustab. See päev sain päris häid pilte, aga hilisema lisana tekstile peab ütlema, et head pildid küll, aga kuhugile üles panna neid ikka ei saa. Lugege täpsemalt järgmisest postitusest.

Õhtul oli meil siis sünnipäevade pidu. Küünlad, viiruk, rumm, kitarr ja meie oma laulud. Igati lahe oli.

Üldiselt on hakanud mulle siin üha enam meeldima. Tunnen ennast väga koduselt. Rohkemgi kui Eestis. Hommikuse duššiga on veel probleeme ja toiduga pole harjunud, aga need on väikesed probleemid, mis aja jooksul ka lahenduse leiavad. Muidu on aga rohkemgi kui tahta võiks. Muide Caroline tegi õhtuks samuti Ugalit kanaga (sest see ongi kõige tavalisem toit siin). Algul võtsin päevase kogemuse tõttu vähe, aga tuli välja, et ka maitsetut asja annab paremini teha. Lõpuks võtsin kolm korda juurde. Kõht oli ka tühi muidugi.

Nüüd kui seda peatükki lõpetan, on neljanda päeva hommik. Ärkasin enne kui keegi teine. Varsti peaks mõningatega meist jooksma minema – hakkame siin korralikult trenni tegema. Täna plaanisime endale vabapäeva. Isegi kirikusse, kuhu meid väga viia tahetakse, seekord ei lähe. Muide siin on kirikutes täiesti otseses mõttes peod. Eelmisel õhtul kui koju tulime, kuulsime valju muusikat ja hullu peomelu, aga lõpuks avastasime, et see tuli kirikust. Homme peaksime siis tööle hakkama. Paar tükki meist läheb kuhugile eemale kooli õpetama. Üks peaks Mariann olema, ehk saan ennast teiseks sokutada. Kuigi ma igatseksin seltskonda (jah, nädalavahetustel saab muidugi majja tagasi, aga nädala sees elaksime seal) ja Eldoreti linna. Teisalt on mulle Mariann meeldima hakanud. Loomulikult.. sest ta on punapea, tedretähnidega, väga hea kehavormiga ja igati mulle meeldiva ja osalt minuga sarnase iseloomuga ja kui läheks tema, hakkaksin ka temast puudust tundma. Ometi oleks vast parem kui ma temasse päris ära ei armuks, sest temal on Eestis oma noormees ning see muudaks meie elu siingi keerulisemaks. Eks näis, igal juhul on hea temaga suhelda ja juhul kui millalgi üksildus või masendus peale tikub, siis temale toetuda. Heleni ja Carlose vahel tundub ka midagi tekkivat ning Helenile tundub vist, et ma olen armukade, aga tegelikult ma vahel lihtsalt nii-öelda kiusan neid.

Hullult palju oleks kirjutada. Kogu aeg tuleb mingeid uusi detaile meelde. Täiesti juhuslikke. Näiteks, et meil kasvab õues suur sõnajalapuu ja, et Keenias on kõikjal lehmad: tänavatel (ok.. jah mitte kesklinnas nagu see on Indias, aga siiski), maisipõllulapikestel jne. Roosad lilled hekkidel. Kuu tekitab öösel peaaegu sama häid kontrastseid varjusid nagu linnas lambipostid, aga linn on siiski valgust ja värve täis. Ringi trallitav laps majas on väga hea tujutõstja ja ei lase kunagi igavust tunda. Aafrika on täis helisid (nii looduse kui a inimtsivilisatsiooni tekitatuid), lõhnasid ja Aafrika on ka täis tundeid. Mitte ükski suhtlus ei toimu stoiliselt. Avalikus kohas küll vist ei ole kombeks emmata, aga vähemalt inimest kohates, temast lahkudes ja mõnikord ka jutu sees surutakse kätt, naeratatakse ning antakse edasi häid soove. Isegi kui sa tänavalastele raha ei anna, on võimalik, et nad tahavad sind teretada ja endiselt jäävad nad sõbralikeks. Pidevalt tõstetakse pöidlaid küsimaks, kas kõik on hästi ja oodatakse loomulikult samasugust žesti vastu.

Muide ma olen siin surunud üpris räpaste poisikeste kätt, joonud kraanivett, aga vähemalt seni pole midagi juhtunud. Vastupidiselt näiteks Helen, kes pärast iga veidi kahtlasema inimese käepigistust desinfitseerivat vedelikku kätele peale hõõrub, ega pole peale pudelivee muud joonud, on tänaseks kõhulahtisuse saanud.

Kui ma selle postitan, on mul tegelikult ka juba järgmine ja ülejärgmine postitus paberil kirjas, aga ma ei jõua kõike korraga arvutisse toksida. Samuti olen ma hakanud kahtlema oma idees kahes keeles kirjutada, kuna see on tõsiselt suure aja ja energia kuluga. Seega järgmise postituseni!

2 comments:

Anonymous said...

hea algus

Victorian inn bed and breakfast said...

Well, thanks for this post I read very carefully and looks like very interesting. Keep it up!