This entrance is sadly only for Estonians, as I just don't have a heart to translate it. I fear I can't do it without losing some feeling from it. At least not now.
See on mingil määral nagu lugu uinuvast kaunitarist, aga nagu öeldakse.. pahaks läinud muinasjutt.
-
Kuidas see kõik nii on läinud? Ühel hetkel oled seitsmendas taevas ja siis hakkab kõik lagunema. Reaalselt oleks ma pidanud mõtlema, et temaga koos olek ja kõige plaanimine, mida ma plaanisin, on hullus. Selle asemel aga minu pea ütles mulle, et täielik hullumeelsus oleks sellest kõigest loobuda või ilma jääda. Nüüd see aga ongi nii ja seda on lihtsalt hirmus taluda. Maailm värvus täiesti hallidesse toonidesse. Pidevalt on tunne, et see pole päriselt. Ei ole ju? Ma näen lihtsalt õudusunenägu või mind polegi. Ma olen elusoleku ja surma vahepealses maailmas. See pole isegi põrgu, sest seal sa sõidaksid igaviku bussis läbi tolmuse, kuuma kõrbe mööda olematuid teid, ahmides olematut õhku ja vihates seda, kuidas inimesed, kaasa arvates sulle lähedased inimesed on su ümber, kuid sina ei saa nendega rääkida ega neid katsuda. Sa ei näe korralikult isegi nende nägusid. Kuid see maailm on veel hullem. See on tühi, masendav ja samuti iga sekund tundub liiga pikk aeg.
Ülimalt raske on endale tunnistada, et nii see nüüd ongi. Mitte ükski hullumeelne plaan ei lähe täitmisele. Vähemalt mitte nii nagu oli plaanitud. On raske teada, et ma teda igavesti mäletan ja armastan, aga ometi on ta mu jaoks kadunud. Mäletada ta täiuslikke kehavorme - näojooni, peenikest hulluks ajavat kaela, kohta kus rindmik rindadeks üle läheb, saledaid jalgu ja pisikest tagumikku, neid juukseid, millega mul nii palju tegemist oli ning siledaks raseeritud kaenlaaluseid. Rääkimata tema naeratusest, häälest, iseloomust, suudlustest ja hellitustest. Ma ei saa enam kunagi teda maitsta ja ma ei saa kunagi temaga alustatut lõpuni viia. Nii raske on teda näha ja nende mõtetega võidelda. Isegi teda nägemata tulevad pisarad silma.
Ma olen alati väga valiv olnud. Alati varem on miski mulle iga tüdruku juures puudu olevat tundunud. Või siis ka üle olevat. Esmakordselt leidsin kellegi, kes tundus igati terviklik ja sobiv. Ja ka tema tundis midagi sellist. Kõik toimis. Mõeldes, kui kaua selleks aega läks ja kui keeruline see oli, tekib tunne, et on üpris lootusetu uuesti sellise juhuse otsa sattuda. Südame alt läheb külmaks selle mõtte peale. Varem oli mul arvamus, et mu süda ise on külm ja nüüd on kõik vastupidi. Ei oska ilma armastuseta olla. Kuid lisaks sellisele egoistlikule kurbusele piinab mind veel kurbus tema pärast. Mida tema siis veel peab läbi elama? Kuidas saatus saab vahel nii julm olla.
No comments:
Post a Comment