Saturday, June 5, 2010

PARADISE

Followed by translation to Estonian
From 4. february 2010 (note that it is old writing, but last blog entrance was contemporary. For today me and Catherine have broken up)

I think I have never been as happy as now. Sometimes I have strong almost spiritual experiences and tears of joy just come to my eyes. Today we went to Kipkaren (not that place where Kate lives; not in Eldoret at all.. it’s place I think more than 50 km-s away) to agricultural training centre and primary school. I can easily compare this place with paradise. Amazingly beautiful place and also schools are better than in Eld. We plan to go back there sometime. Maybe we’ll do something together with kids (for example I would like to make some papier mashe with them and draw a little bit) and to hike to the hills nearby. In this “farm-school” we can eat cheap and very good food made of things grown only there.
People there are even nicer than elsewhere. We got such of an amount of welcomings, thanks and invitations back that it just felt unbelievable. Every person said at least ten times all of that. Also, as a little bit before our leaving it started to rain, they really saw us like a gift from God.
Kenya is beautiful even with the rain, at least in the case when you don't have to walk in the mud. In Kipkaren, when it started to rain, it really amazed me how clouds moved – rolled from up to down with a noticeable fast flow. It seemed like a smoke whirl that comes out of explosion little bit slowed down. I have never seen something like that and couldn’t have imagined that something like this is possible. It really seemed like some mark from God. Rain itself was not so strong, but every raindrop felt bigger and heavier than in Estonia. Also quite cool is to see hills and mountains in mist or clouds. It seems like there’s more dimensions of space or something.
When we arrived to Kipkaren, it was exactly the end of the school day. So kids of course followed us and we had to greet everyone. But funniest was that when they walked after us, then instead of calling me mzungu, they chanted rasta, rasta. I still don't have dreads, but kids there don't know that any man except rastafarians would have long hair. And as they never had seen any rasta, they were really excited.
-
All the work of yesterday was that we again went to Kapsoya, where we joined the physical education class of some school. We did some gymnastic exercises and played football. They were too many, so I actually didn’t understand anything about the game, but it was still fun. Oh yes, we also visited the gardens of some guy around there and I got to taste some interesting berries and leaves.
-
Yesterday evening we decided to go out again. We intended to go to the same small pub we visited in the first days here, but Kate and Sarah were with us, and they are too concerned about our security. So we ended up in dance club again. Music was too loud and at first not at all for our taste. And of course this place felt too posh for us. We would like more true African music and feeling. Kate and Sarah weren’t much in a dance mood either. Still, as I got to be a lot together with Kate and finally I also kissed her on the lips; it was good evening for me.
How seriously I take what I have with Kate, I don't know yet. I don't have any plans and I just go with the flow.. as always. Sometimes I think that it's crazy.. I can’t imagine what if I really fall in love with her, but nevertheless I want it to happen. I like to be with her. It is calming, at the same time exciting, but actually I also fear the future.
Kate and Sarah went home few hours before us, and it was really weird how right after their leaving other women in the club started to hit on me and Carlos. Today, in front of Nakumatt store, I ran accidentally to one of these girls from yesterday. Not only that their sticking behaviour was quite disgusting, this one also talked weird things. She said kind of something like: “It is really bad that all black women want any white guys they see”. I wonder what was that what she herself did then.
In addition to us, there were plenty of Americans in this club this evening - probably university students, although I forgot to ask. For a long time I thought that I should go and talk with them, but for some reason I didn’t. Yet, before we left, one of them came to talk with me. Laureen again. It was quite good to talk with an American. Even with a loud music, she easily understood everything I said. But we didn’t talk for long and now I regret that I didn’t ask her phone number, as it would be nice to hang around again with them also some other time.


PARADIIS
4. veebruar 2010 (see sissekanne on vana, erinevalt eelmisest. Seega märgin ära, et tänaseks oleme me Catherine'ga lahku läinud).

Ma arvan, et ma pole kunagi nii õnnelik olnud nagu praegu. Vahel on mul tugevaid hingelisi kogemusi ja rõõmupisarad lihtsalt tulevad silmadesse. Täna läksime me Kipkarenisse (mitte see koht kus Kate elab; üldse mitte Eldoretis.. ma arvan, et see koht on vähemalt 50 kilomeetrit linnast eemal) põllumajanduslikku koolituskeskust ja sealset põhikooli külastama. Seda kohta saab kergesti paradiisiga võrrelda. Nii ilus on see. Ka koolid on seal palju korralikumad kui linnas. Me plaanime sinna kindlasti tagasi minna. Võibolla teeme midagi lastega (näiteks tahaksin ma papier mashe’d teha ja midagi joonistada) ja muidugi kavatseme ka lähedal asuvatesse mägedesse matkata. Süüa saame selles „farmi koolis“ odavalt väga head vaid kohapeal kasvatatud asjadest valmistatud rooga.
Ka inimesed seal on palju mõnusamad. Meile sai osaks selline teretulemast, tänude ja tagasi kutsete valang, et lihtsalt uskumatu. Iga isik ütles kõike seda vähemalt kümme korda. Ning veidi enne meie ära minekut algas ka vihmasadu, mispeale meid tõsiselt nagu kingitust jumalalt nähti.
Keenia on ilus isegi vihmaga. Vähemalt juhul kui sa ei pea mudas kõndima. Kipkarenis, kui vihma sadama hakkas, siis mind tõsiselt üllatas kuidas pilved liikusid – rullusid ülevalt alla selgelt märgatava kiire vooluna. Tundus nagu suitsukeeris veidi aeglustatuna, mis väljub plahvatusest. Ma pole varem kunagi midagi sellist näinud ega oleks suutnud ka ette kujutada. See tõesti tundus nagu mingisugune jumalik märk. Vihm ise ei olnud tugev, kuid iga vihmapiisk tundus suurem ja raskem kui Eesti omad. Samuti on päris lahe näha udu või pilvede sees olevaid mägesid.. Tundub nagu oleks olemas rohkem kui kolm ruumimõõdet.
Kui me Kipkarenisse jõudsime, siis oli parasjagu koolipäeva lõpp ja seega otse loomulikult kõik lapsed jälle jälitasid meid ning me pidime kõiki kättpidi tervitama. Kõige naljakam selle juures oli aga see, et tavapärase mzunguks nimetamise asemel käis minu kohta korduvalt rasta, rasta. Mull pole ikka veel dreade, aga need lapsed seal külas ei tea, et ükski mees väljaarvatud rastafarianid oleks pikkade juustega. Ja kuna nad kunagi polnud ühtegi rastat näinud, siis olid nad väga õhinas.
-
Kogu eilse päeva töö seisnes selles, et me käisime jälle Kapsoyas, kus me liitusime ühe kooli kehalise kasvatuse tunniga. Me võimlesime koos lastega ja siis mängisime jalgpalli ka natuke. Neid oli liiga palju ja tegelikult ei saanud ma seepärast mängust midagi aru, aga hoolimata sellest oli see vahva. Ah jaa, me külastasime seal ka ühe mehe aeda, kus ma sain mõningaid huvitavaid marju ja lehti maitsta.
-
Eile õhtul otsustasime jälle välja minna. Esialgne plaan oli minna jälle sellesse väiksesse pubisse, kus me käisime ühel esimestest õhtutest, aga meiega olid kaasas ka Kate ja Sarah ning nad on meie turvalisuse pärast tõesti liiga mures. Seega jõudsime lõpuks ikkagi tantsuklubisse. Muusika oli liiga vali ja vähemalt algul üldse mitte meie maitse järgi. Üldse tundus see koht liiga uhke (vähemalt selleks õhtuks). Me oleksime tahtnud rohkem tõelist Aafrika muusikat ja õhkkonda. Ka Kate ja Sarah polnud eriti tantsu tujus. Siiski, kuna ma sain päris palju Kate’ga koos olla ja sel õhtul suudlesin teda esmakordselt ka suule, siis mulle kokkuvõttes see õhtu ikkagi meeldis.
Kui tõsiselt ma seda võtan, mis meil Kate’ga on, ma veel ei tea. Mul pole ühtegi plaani ja hetkel kavatsen lihtsalt vaadata kuidas läheb.. nagu alati. Vahel ma mõtlen, et see on ju hullumeelsus, ma ei oska mõeldagi, mis siis kui ma temasse ära armun, aga ometi tahan ma, et see nii läheks. Mulle meeldib temaga olla. See on rahustav, Samal ajal meeldivalt ergutav, aga tegelikult olen ma ka tuleviku pärast mures.
Kate ja Sarah läksid paar tundi enne meid koju ja oli päris veider näha kuidas kohe pärast seda kõik ülejäänud kohalikud naised ennast minule ja Carlosele külge hakkasid määrima. Täna jooksin juhuslikult Nakumatti poe ees kokku ühega neist eilsetest tüdrukutest. Vähe sellest, et niigi nende kleepuv käitumine üpris vastik oli, siis see ajas veel imelikku juttu ka. Ta ütles umbes midagi sellist, et on ikka nõme, et kõik mustad naised igale valgele mehele alati külge hakkavad lööma. Ei tea, mida ta siis ise tegi.
Lisaks meile oli sel õhtul seal klubis ka hulk ameeriklasi – küllap vist üliõpilased, kuigi ma unustasin seda küsida. Üpris pikalt plaanisin minna nendega rääkima, aga miskipärast ei läinud. Aga enne kui me ära läksime, tuli üks neist ise minu juurde. Jälle Laureen. Oli päris hea vahelduseks ameeriklasega rääkida. Isegi valju muusikaga sai ta kergesti igast mu sõnast aru. Me siiski ei rääkinud väga kaua ja nüüd ma kahetsen, et tema telefoni numbrit ei küsinud, sest oleks päris lahe nendega teine kord koos välja minna.

No comments: