Kate and Sarah

Followed by translation to Estonian.

10.02.2010

(Things have changed a great deal since I wrote this text. Both Sarah and Kate are very different from the view I had about them then. And I really fell in love with Kate and lost basically all interest for Sarah)

When we had on arrival trainings, then at one evening there was proper welcoming party organized for us. We singed and danced local traditional songs. And biggest part was giving flowers to everyone. To each European, one local was assigned to give over the bouquet. For me of course it was set Kate. They already almost have wed us.. it seems. And although I don't know exactly what that song meant that they singed at the time when she gave me flowers (because at the time of giving over the flowers, others singed different song every time.. usually somehow connected with the person), but even this seemed to hint to something. At the end of this evening we kissed publically.

-

But last days I have had second thoughts again. I like Kate, but actually first I got interested of Sarah, and sometimes I feel that I like her more. I feel that maybe I’m fooling myself and Kate. Yes, also Kate is super beautiful, but still, I’d have to say that I don’t feel quite right with her. When I hold around her, when I kiss her, yes of course I feel good then, but then again, it seems just like relieving my desires. At the same time, when we look for some time into each others eyes with Sarah, then it feels much more special. And now, Sarah’s statement that she and Carlos are just friends, brought these questions to my mind again. But actually, for me it seems still that there is more between them.

Although by the outlook Sarah creates more interest in me, I could say that they are equally beautiful. But they have very different personalities and characteristics. Sarah is quite silent and more generally silent natured, but very caring and sweet. She often smiles her very beautiful smile. From time to time, she can also be playful. But sometimes she seems worried and she closes into herself. And she knows well how to flirt.

Kate is more energetic and impulsive and has quite true African temperament (that actually isn’t bad at all), but she for example usually don't search for closeness herself. I can’t really say that she is sweet and caring like Sarah, but at the same time she seems more straightforward. Then again, that kind of straightness makes her sometimes less interesting.

Should I be contempt with what I have or is it wrong not to listen my own heart? Today, even though Kate was right there beside us, Sarah and I just stared each other. It is almost unbearable.

Kate ja Sarah

10.02.2010

(Asjad on kõvasti muutunud sellest ajast saati, kui ma selle teksti kirja panin. Mõlemad Sarah ja Kate on hoopis teistsugused sellest nägemusest, mis mul tollel ajal neist oli. Ja ma armusin tõsiselt Kate’i ära ning põhimõtteliselt kaotasin igasuguse huvi Sarah suhtes).

Kui meil olid saabumisjärgsed treeningud, siis ühe päeva õhtul korraldati meile korralik tervitus pidu. Me laulsime ja tantsisime kohalikke traditsioonilisi laule. Ja suurim osa oli igale ühele lillekimbu üle andmine. Igale eurooplasele pidi üks kohalikest lilled üle andma. Mulle loomulikult määrati Kate. Nad on siin meid põhimõtteliselt juba paari pannud. Ja kuigi ma ei tea, mida see laul tähendas, mida nad sel ajal laulsid (sest iga kord kui kellelegi lilli üle anti, laulsid teised erinevaid laule.. ja tavaliselt olid need laulud kuidagi selle isikuga seotud), aga isegi see tundus millelegi vihjavat. Selle õhtu lõpul me suudlesimegi Kate’ga täiesti avalikult.

-

Aga viimastel päevadel on mul jälle kahtlusi tekkinud. Mulle meeldib Kate, aga tegelikult ennem huvitusin ma Sarah’st, ja vahel on tunne, et tema meeldib mulle isegi rohkem. Ma mõtlen, et äkki ma lollitan nii Kate'i kui ka iseennast.

Jah, muidugi ka Kate on super ilus, aga siiski ei ole mul päris õiget tunnet. Kui ma tema ümbert kinni hoian või teda suudlen, siis muidugi tunnen ma ennast hästi, aga samas tundub see vaid tühja ihade rahuldamisena. Samas kui me Sarah’ga mõnda aega üksteise silmadesse vaatame, siis selles on midagi erilisemat. Sellised küsimused tõi mu pähe uuesti Sarah väide, et tema ja Carlos on vaid sõbrad. Siiski, minul on küll enamus ajast tunne, et nende vahel on midagi enamat.

Although by the outlook Sarah creates more interest in me, I could say that they are equally beautiful. But they have very different personalities and characteristics. Sarah is quite silent and more generally silent natured, but very caring and sweet. She often smiles her very beautiful smile. From time to time, she can also be playful. But sometimes she seems worried and she closes into herself. And she knows well how to flirt.

Kate is more energetic and impulsive and has quite true African temperament (that actually isn’t bad at all), but she for example usually don't search for closeness herself. I can’t really say that she is sweet and caring like Sarah, but at the same time she seems more straightforward. Then again, that kind of straightness makes her sometimes less interesting.

Should I be contempt with what I have or is it wrong not to listen my own heart? Today, even though Kate was right there beside us, Sarah and I just stared each other. It is almost unbearable.

Kuigi ka välimuse poolest tundub Sarah mulle huviäratavam, võin ma öelda, et nad on võrdselt ilusad. Aga neil on väga erinevad iseloomud ja omadused. Sarah on üpris vaikne ja tagasihoidlik, aga väga hooliv ja nummi. Tema naeratus, mida ta tihti näitab, on uskumatu. Vahel on ta ka mänguline, aga teisel ajal võib ta muretsev ja endasse tõmbunud näida. Ja ta oskab flirtida.

Kate on rohkem energilisem ja impulsiivsem ja ta on küllaltki tõelise Aafrika temperamendi esindaja (mis muidugi üldsegi mitte halb ei ole), aga tema näiteks ise eriti lähedust ei otsi. Ma ei saa öelda, et tema niimoodi hooliv ja nummi oleks nagu Sarah, samas aga tundub ta otsekohesem ja ausam. See otsekohesus aga samuti muudab ta vahel igavamaks.

Kas ma peaksin rahul olema sellega, mis mul juba olemas on, või on vale oma südame häält mitte kuulda võtta. Täna isegi, kuigi Kate oli samas meie kõrval, vahtisime Sarah'ga eriti pikalt üksteist. See on tõeliselt väljakannatamatu.

PARADISE

Followed by translation to Estonian
From 4. february 2010 (note that it is old writing, but last blog entrance was contemporary. For today me and Catherine have broken up)

I think I have never been as happy as now. Sometimes I have strong almost spiritual experiences and tears of joy just come to my eyes. Today we went to Kipkaren (not that place where Kate lives; not in Eldoret at all.. it’s place I think more than 50 km-s away) to agricultural training centre and primary school. I can easily compare this place with paradise. Amazingly beautiful place and also schools are better than in Eld. We plan to go back there sometime. Maybe we’ll do something together with kids (for example I would like to make some papier mashe with them and draw a little bit) and to hike to the hills nearby. In this “farm-school” we can eat cheap and very good food made of things grown only there.
People there are even nicer than elsewhere. We got such of an amount of welcomings, thanks and invitations back that it just felt unbelievable. Every person said at least ten times all of that. Also, as a little bit before our leaving it started to rain, they really saw us like a gift from God.
Kenya is beautiful even with the rain, at least in the case when you don't have to walk in the mud. In Kipkaren, when it started to rain, it really amazed me how clouds moved – rolled from up to down with a noticeable fast flow. It seemed like a smoke whirl that comes out of explosion little bit slowed down. I have never seen something like that and couldn’t have imagined that something like this is possible. It really seemed like some mark from God. Rain itself was not so strong, but every raindrop felt bigger and heavier than in Estonia. Also quite cool is to see hills and mountains in mist or clouds. It seems like there’s more dimensions of space or something.
When we arrived to Kipkaren, it was exactly the end of the school day. So kids of course followed us and we had to greet everyone. But funniest was that when they walked after us, then instead of calling me mzungu, they chanted rasta, rasta. I still don't have dreads, but kids there don't know that any man except rastafarians would have long hair. And as they never had seen any rasta, they were really excited.
-
All the work of yesterday was that we again went to Kapsoya, where we joined the physical education class of some school. We did some gymnastic exercises and played football. They were too many, so I actually didn’t understand anything about the game, but it was still fun. Oh yes, we also visited the gardens of some guy around there and I got to taste some interesting berries and leaves.
-
Yesterday evening we decided to go out again. We intended to go to the same small pub we visited in the first days here, but Kate and Sarah were with us, and they are too concerned about our security. So we ended up in dance club again. Music was too loud and at first not at all for our taste. And of course this place felt too posh for us. We would like more true African music and feeling. Kate and Sarah weren’t much in a dance mood either. Still, as I got to be a lot together with Kate and finally I also kissed her on the lips; it was good evening for me.
How seriously I take what I have with Kate, I don't know yet. I don't have any plans and I just go with the flow.. as always. Sometimes I think that it's crazy.. I can’t imagine what if I really fall in love with her, but nevertheless I want it to happen. I like to be with her. It is calming, at the same time exciting, but actually I also fear the future.
Kate and Sarah went home few hours before us, and it was really weird how right after their leaving other women in the club started to hit on me and Carlos. Today, in front of Nakumatt store, I ran accidentally to one of these girls from yesterday. Not only that their sticking behaviour was quite disgusting, this one also talked weird things. She said kind of something like: “It is really bad that all black women want any white guys they see”. I wonder what was that what she herself did then.
In addition to us, there were plenty of Americans in this club this evening - probably university students, although I forgot to ask. For a long time I thought that I should go and talk with them, but for some reason I didn’t. Yet, before we left, one of them came to talk with me. Laureen again. It was quite good to talk with an American. Even with a loud music, she easily understood everything I said. But we didn’t talk for long and now I regret that I didn’t ask her phone number, as it would be nice to hang around again with them also some other time.


PARADIIS

4. veebruar 2010 (see sissekanne on vana, erinevalt eelmisest. Seega märgin ära, et tänaseks oleme me Catherine'ga lahku läinud).

Ma arvan, et ma pole kunagi nii õnnelik olnud nagu praegu. Vahel on mul tugevaid hingelisi kogemusi ja rõõmupisarad lihtsalt tulevad silmadesse. Täna läksime me Kipkarenisse (mitte see koht kus Kate elab; üldse mitte Eldoretis.. ma arvan, et see koht on vähemalt 50 kilomeetrit linnast eemal) põllumajanduslikku koolituskeskust ja sealset põhikooli külastama. Seda kohta saab kergesti paradiisiga võrrelda. Nii ilus on see. Ka koolid on seal palju korralikumad kui linnas. Me plaanime sinna kindlasti tagasi minna. Võibolla teeme midagi lastega (näiteks tahaksin ma papier mashe’d teha ja midagi joonistada) ja muidugi kavatseme ka lähedal asuvatesse mägedesse matkata. Süüa saame selles „farmi koolis“ odavalt väga head vaid kohapeal kasvatatud asjadest valmistatud rooga.
Ka inimesed seal on palju mõnusamad. Meile sai osaks selline teretulemast, tänude ja tagasi kutsete valang, et lihtsalt uskumatu. Iga isik ütles kõike seda vähemalt kümme korda. Ning veidi enne meie ära minekut algas ka vihmasadu, mispeale meid tõsiselt nagu kingitust jumalalt nähti.
Keenia on ilus isegi vihmaga. Vähemalt juhul kui sa ei pea mudas kõndima. Kipkarenis, kui vihma sadama hakkas, siis mind tõsiselt üllatas kuidas pilved liikusid – rullusid ülevalt alla selgelt märgatava kiire vooluna. Tundus nagu suitsukeeris veidi aeglustatuna, mis väljub plahvatusest. Ma pole varem kunagi midagi sellist näinud ega oleks suutnud ka ette kujutada. See tõesti tundus nagu mingisugune jumalik märk. Vihm ise ei olnud tugev, kuid iga vihmapiisk tundus suurem ja raskem kui Eesti omad. Samuti on päris lahe näha udu või pilvede sees olevaid mägesid.. Tundub nagu oleks olemas rohkem kui kolm ruumimõõdet.
Kui me Kipkarenisse jõudsime, siis oli parasjagu koolipäeva lõpp ja seega otse loomulikult kõik lapsed jälle jälitasid meid ning me pidime kõiki kättpidi tervitama. Kõige naljakam selle juures oli aga see, et tavapärase mzunguks nimetamise asemel käis minu kohta korduvalt rasta, rasta. Mull pole ikka veel dreade, aga need lapsed seal külas ei tea, et ükski mees väljaarvatud rastafarianid oleks pikkade juustega. Ja kuna nad kunagi polnud ühtegi rastat näinud, siis olid nad väga õhinas.
-
Kogu eilse päeva töö seisnes selles, et me käisime jälle Kapsoyas, kus me liitusime ühe kooli kehalise kasvatuse tunniga. Me võimlesime koos lastega ja siis mängisime jalgpalli ka natuke. Neid oli liiga palju ja tegelikult ei saanud ma seepärast mängust midagi aru, aga hoolimata sellest oli see vahva. Ah jaa, me külastasime seal ka ühe mehe aeda, kus ma sain mõningaid huvitavaid marju ja lehti maitsta.
-
Eile õhtul otsustasime jälle välja minna. Esialgne plaan oli minna jälle sellesse väiksesse pubisse, kus me käisime ühel esimestest õhtutest, aga meiega olid kaasas ka Kate ja Sarah ning nad on meie turvalisuse pärast tõesti liiga mures. Seega jõudsime lõpuks ikkagi tantsuklubisse. Muusika oli liiga vali ja vähemalt algul üldse mitte meie maitse järgi. Üldse tundus see koht liiga uhke (vähemalt selleks õhtuks). Me oleksime tahtnud rohkem tõelist Aafrika muusikat ja õhkkonda. Ka Kate ja Sarah polnud eriti tantsu tujus. Siiski, kuna ma sain päris palju Kate’ga koos olla ja sel õhtul suudlesin teda esmakordselt ka suule, siis mulle kokkuvõttes see õhtu ikkagi meeldis.
Kui tõsiselt ma seda võtan, mis meil Kate’ga on, ma veel ei tea. Mul pole ühtegi plaani ja hetkel kavatsen lihtsalt vaadata kuidas läheb.. nagu alati. Vahel ma mõtlen, et see on ju hullumeelsus, ma ei oska mõeldagi, mis siis kui ma temasse ära armun, aga ometi tahan ma, et see nii läheks. Mulle meeldib temaga olla. See on rahustav, Samal ajal meeldivalt ergutav, aga tegelikult olen ma ka tuleviku pärast mures.
Kate ja Sarah läksid paar tundi enne meid koju ja oli päris veider näha kuidas kohe pärast seda kõik ülejäänud kohalikud naised ennast minule ja Carlosele külge hakkasid määrima. Täna jooksin juhuslikult Nakumatti poe ees kokku ühega neist eilsetest tüdrukutest. Vähe sellest, et niigi nende kleepuv käitumine üpris vastik oli, siis see ajas veel imelikku juttu ka. Ta ütles umbes midagi sellist, et on ikka nõme, et kõik mustad naised igale valgele mehele alati külge hakkavad lööma. Ei tea, mida ta siis ise tegi.
Lisaks meile oli sel õhtul seal klubis ka hulk ameeriklasi – küllap vist üliõpilased, kuigi ma unustasin seda küsida. Üpris pikalt plaanisin minna nendega rääkima, aga miskipärast ei läinud. Aga enne kui me ära läksime, tuli üks neist ise minu juurde. Jälle Laureen. Oli päris hea vahelduseks ameeriklasega rääkida. Isegi valju muusikaga sai ta kergesti igast mu sõnast aru. Me siiski ei rääkinud väga kaua ja nüüd ma kahetsen, et tema telefoni numbrit ei küsinud, sest oleks päris lahe nendega teine kord koos välja minna.

Fairytale gone bad

This entrance is sadly only for Estonians, as I just don't have a heart to translate it. I fear I can't do it without losing some feeling from it. At least not now.

See on mingil määral nagu lugu uinuvast kaunitarist, aga nagu öeldakse.. pahaks läinud muinasjutt.

-

Kuidas see kõik nii on läinud? Ühel hetkel oled seitsmendas taevas ja siis hakkab kõik lagunema. Reaalselt oleks ma pidanud mõtlema, et temaga koos olek ja kõige plaanimine, mida ma plaanisin, on hullus. Selle asemel aga minu pea ütles mulle, et täielik hullumeelsus oleks sellest kõigest loobuda või ilma jääda. Nüüd see aga ongi nii ja seda on lihtsalt hirmus taluda. Maailm värvus täiesti hallidesse toonidesse. Pidevalt on tunne, et see pole päriselt. Ei ole ju? Ma näen lihtsalt õudusunenägu või mind polegi. Ma olen elusoleku ja surma vahepealses maailmas. See pole isegi põrgu, sest seal sa sõidaksid igaviku bussis läbi tolmuse, kuuma kõrbe mööda olematuid teid, ahmides olematut õhku ja vihates seda, kuidas inimesed, kaasa arvates sulle lähedased inimesed on su ümber, kuid sina ei saa nendega rääkida ega neid katsuda. Sa ei näe korralikult isegi nende nägusid. Kuid see maailm on veel hullem. See on tühi, masendav ja samuti iga sekund tundub liiga pikk aeg.

Ülimalt raske on endale tunnistada, et nii see nüüd ongi. Mitte ükski hullumeelne plaan ei lähe täitmisele. Vähemalt mitte nii nagu oli plaanitud. On raske teada, et ma teda igavesti mäletan ja armastan, aga ometi on ta mu jaoks kadunud. Mäletada ta täiuslikke kehavorme - näojooni, peenikest hulluks ajavat kaela, kohta kus rindmik rindadeks üle läheb, saledaid jalgu ja pisikest tagumikku, neid juukseid, millega mul nii palju tegemist oli ning siledaks raseeritud kaenlaaluseid. Rääkimata tema naeratusest, häälest, iseloomust, suudlustest ja hellitustest. Ma ei saa enam kunagi teda maitsta ja ma ei saa kunagi temaga alustatut lõpuni viia. Nii raske on teda näha ja nende mõtetega võidelda. Isegi teda nägemata tulevad pisarad silma.

Ma olen alati väga valiv olnud. Alati varem on miski mulle iga tüdruku juures puudu olevat tundunud. Või siis ka üle olevat. Esmakordselt leidsin kellegi, kes tundus igati terviklik ja sobiv. Ja ka tema tundis midagi sellist. Kõik toimis. Mõeldes, kui kaua selleks aega läks ja kui keeruline see oli, tekib tunne, et on üpris lootusetu uuesti sellise juhuse otsa sattuda. Südame alt läheb külmaks selle mõtte peale. Varem oli mul arvamus, et mu süda ise on külm ja nüüd on kõik vastupidi. Ei oska ilma armastuseta olla. Kuid lisaks sellisele egoistlikule kurbusele piinab mind veel kurbus tema pärast. Mida tema siis veel peab läbi elama? Kuidas saatus saab vahel nii julm olla.