Tere Televiisor

Avaldan siin ühe filmiarvustuse, mille ma kirjutasin veel siis, kui ma filmi reziid ja montaasi (sry, et katuseid tähtedel pole.. ei luba neid panna) õppisin. Tegemist on ühe filmiga, mis mulle kenakesti mõju on avaldanud ning, mis üldse mulle väga sümpaatne on.

pi

Film sellest, kuidas inimesed üritavad kõigele põhjust leida. Ei ole oluline, kas nende arust on nendeks põhjusteks matemaatikale üles ehitatud universum, jumal, tulnukad (kõrgema inteligentsiga eluvorm) või miski muu. Kusjuures ei ütle film üheselt, et jumal on taevane suurvõim või maailmakõiksus. Mõne inimese jaoks on ka materjaalsed asjad või kasvõi teiste arvamus jumalaks. On näiteks vähe inimesi, kes ei kummardaks kulda ja kalliskive, suurt plasmatelerit või uut sportautot. On isegi inimesi, kes selliste asjakeste nimel on valmis tegema mida iganes.
Seetõttu tundus Max Cohen kui mitte ebareaalne, siis vähemalt haruldane tegelane. Temal ei olnud jumalat. Ta küll üritas matemaatika abil lahti seletada kogu maailma olemuse. Kuid matemaatika oli tema jaoks vaid abivahend, et kõigest maailmas toimuvast aru saada. Aga enne tõestust ei uskunud ta millesegi. Võibolla selle pärast tal oligi “peas” probleeme. Öeldakse ju, et igaüks peab millessegi uskuma.
Filmi lõpus, kui juudi usulised räägivad toorast ja sellest, kuidas kunagi preester pidi templis jumala tõelise nime ütlema ning kui siis preestri hing on tõeliselt puhas, siis saab inimkond jälle lunastusele lähemale. Peale seda hakkas Cohen tunduma just õige inimesena, kes peaks seda jumala nime teadma. Just selle pärast, et tema hing tundus puhas olevat. Sellele tundus kinnitust andvat usklike teooria, et Max’i leitud number on võti jumala nime teada saamiseks. Kuid kas see ei ole just liigne usk. Miks pidi see nimi siis päikesesse vaadates Max’i pähe sattuma. Kas jumal on nüüd siis päike – piiratud suurusega tulekera.
See film pani ka mõtlema teaduse üle. Avastustele, mis on tehtud (ka tänu matemaatikale), asjadele, mida loodame avastada ja asjadele, mida me võibolla kunagi teada ei saa. Pani mõtlema, kas teadus on meile kasulik. Leiutised on ju tihti hävingut külvavad, need vähendavad meie tõelist vabadust ning isegi mõjuvad halvasti meie tundeelule jne. Kas ei oleks võimalik saavutada sellist maailma, mis oleks süntees primitiivsest vabadusest ja arenenud teadusest/teadvusest. Hakkasin ka mõtlema, kas üldse on teadus see, mis meid maailma tõdedele lähemale viib. Võibolla on arendavaks just vaba ja puhas hing. Võibolla on kogu teadus ja tehnika maailm eksitav.
Tegelikult on see film oma ideoloogia poolest väga sarnane sellise teostega nagu “Matrix”. Mõlemad ju räägivad sellest, kuidas miski meile nähtamatu meid juhib. Mulle tekkis näiteks ka “Pi’s” tunne, et meie maailm ei olegi tõeline. Või vähemalt ei näe me seda tõeliselt – sellisena nagu see päriselt on. Ma olen lugenud, et juba tänapäeval on võimalik inimesele näidata tehislikku maailma nii, et ta seda tõeks arvab olevat. Arvuti näiteks ei pea olema ulmeliselt võimas, et luua universum, kus kehtivad kindlad reeglid. See universum ainult näib lõputu. Tegelikult loob arvuti maailma just sinna, kus seda vaja luua on – kohta, kus inimene on, või kohta, kuhu inimene vaatab. Eriti lihtsaks teeb asja see, et kui inimesele näidata näiteks mikroskoopilisi osakesi või kaugeid tähti, siis inimene arvabki kohe, et nii see on – sellised need asjad ongi. Aga kuidas seda tõestada saab. Tegelikult on ju ka inimene masin. Lihtsalt orgaaniline, võimeline raskemateks otsusteks (samas mitte küllalt rasketeks, et absoluutselt kõigest aru saada), kui ükski seni inimese ehitatud masin. Inimene on masin kes tunneb (aga ka tunded võivad ju petta). Ja võiks öelda, et erinevalt teistest meile teada olevatest masinatest, on meil avastamise kihk, misvõib meid arendada, samas aga ka hukatusse viia. Üks võrdlus veel ka Spielbergi “Artificial Intelligenciga” – seal oli robot poiss, kes isegi filmi lõpuks ei saanud päriselt aru, et ta ei ole inimene. Ta ei saanud aru kes ta on. Miks peaks sellest inimenegi aru saama.
Targad mehed SETI’s on üritanud leida vastust küsimusele, kas kusagil universumis on veel inteligentset elu. Võibolla on see (veel suurem) inteligents just see, mis meie maailma juhib ja haldab ja reegleid seab. Võibolla see, kes iganes ta on – jumal, masin.., ei olegi osa meie maailmast. Võibolla ta on omas maailmas, kus on ta meie jaoks püüdmatu. Kõik, kes usuvad mingisse ülemasse võimu, teavad, et see peab olema meist veel arenenum. Võibolla isegi kõikvõimas. Aga miks peakski sihuke üli arenenud eluvorm olema meist huvitatud. Tema suhe meisse võib ju olla nagu inimesel televiisorisse. Ehk siis nad ehitasid meie maailma ja nüüd viidavad meid jälgides aega ning naeravad meie rumaluse üle. Aga võibolla nad isegi ei vaata oma telerit – on leidnud uue meelelahutuse. Samas võib see kõrgem eluvorm meid pidada kõigest tülikaks putukaks. Selleks samaks, kes oma tegemisi tehes Max’i arvuti rikkus. Sellisel juhul peaksime mitte otsima kontakti, vaid lausa seda vältima. Muidu võime enesele teadmata sattuda ühel päeval selle kõrgema inteligentsi lömastava näpu alla. Ja tema meie hävitamise pärast süümepiinasi ei tunne.
Inimene üritab palju näha, palju teada, aga ta ei saa tihti aru isegi kõige lihtsamatest asjadest. Üldse tundub, et kas inimene ei ole veel valmis selliseid suuri maailma saladusi teada saama või lihtsalt ei olegi neid saladusi ja kõik ongi lihtsalt kokkusattumus. Igaljuhul ei pidanud Max oma peas olevatele teadmiste pingele vastu, puuris enda ajusse ja kaotas mingi osa oma teadmistest (arvatavasti siis loogilise/matemaatilise mõtlemise). Alles nüüd tundis ta rahu. Võibolla oli alles nüüd ta hing täielikult puhas. Võibolla on see olek see, kuidas üldse on võimalik maailma tõeliselt näha või tunnetada. Kõige parem on korda tunnetada, mitte seda otsida.
Iga suur teadus võib korra asemel pakkuda kaost. On väike samm tõelistest teadmistest kinnisideede ja pettekujutelmadeni. Nagu ka Max’i ainuke sõber ütles, ilma puhkuseta kaob loogika ja mõistus leiab kokkulangevusi kõikjal.
Kokkuvõtteks – minu arust rääkis see film maailmast (sellest, mis see on või olla võib), kui väike osa me sellest oleme ning kõigist meie hirmudest, maaniatest ja valust, mis see hiiglaslik universum meis tekitab.
Film on hästi puhas – kõik, mis peab selles olema, kõik oluline on olemas ja selgelt välja öeldud, kõik ebavajalik aga välja jäetud. See koosneb mõistatustest, kuid need peavadki lahenduseta jääma. Selle filmiga ei üritata kõike seletada, see pigem annab vihje. See on nagu hiinlaste go-male, milles tundub olevat lõputult võimalusi. Kui aga on mõned käigud tehtud, on ka võimalusi kordi vähem. See film annabki siis nagu ühe käigu ette.. sa pead küll natuke mõtlema, aga ikkagi läheb lõpuks kõik ettenähtud lõpuni.
Filmi žanriks on internetis kirjutatud ulmeline thriller. Mina pakuksin, et see on teaduslik ilmutus või nagu juba öeldud üks käik mängust. Stilistika – postmodernistlik indy art mõningate steam punk’i tunnustega (steam punk on viimase aja leiutis-sõna märkimaks kunstiteost, mis just eriti teravalt ja täpselt üritab seletada lahti tehnika maailma, tehnika olemust, hinge ja selle seost orgaanilise maailmaga. Midagi sellist, mis näitab tehnikat isegi huvitavama ja elavamana kui inimest. Sellest stiilis on väga tähtis ka tehnika visuaalne külg – hästi detailne kirjeldus). Nagu nii mõnigi postmodernistlik film, on ka see must-valge, kuid selle kontrast läheneb juba ekspressionistlikule stiilile, nagu ka selle üldine rõhuv atmosfäär. Film on hästi muusikavideolik ehk kiirete lühikeste kaadritega. Mõnikord tekib tunne, et see kiirus on meie enda süü. Me lihtsalt näeme seda teistmoodi, nagu me ka maailma näeme kõveralt. Tehno/industriaal muusika toetab filmi täiuslikult.

EX MALO BONUM ehk halvast sünnib hea

Möödund nädal oli jälle mu verega see sama jama mis aegajalt ikka, aga lisaks sellele oli pidevalt peavalud ja lõpuks oli mitu päeva isegi kõht lahti. Kui tavaliselt ma ütlen, et peavalu ma mõtte jõul ravida ei suuda, sest mõte on peavalu pärast täiesti kontrollimatu, siis seekord ma isegi ühel päeval suutsin sellega hakkama saada. Aga jah, sihukese mitme häda kambaka vastu ikkagi ei suuda kuidagi. Seepärast olin ma see nädal pea täielikult ka tubane. Vaid reedel sai linnas käidud, kuna oli väheke ka kohustust selleks. See eest sai selle nädala teisiti kasulikult mööda saadetud. Näiteks olin kunstiliselt aktiivsem kui ligi aasta jooksul üldse. Pisike näkineiu kuju, millega sai juba tükk aega tagasi algust tehtud Kudruni puutööringis ja mis päris pikka aega üldse ei edenenud, on nüüd peaaegu täiesti valmis. Kuigi jah, sellega olen ma ka suuremat vaeva näinud isegi päris mitme viimase nädala jooksul. Aga nüüd ma hakkasin ka ühe maaliga pihta. Algul tundus, et käed on maalimise täiesti unustanud, sest tõesti maalinud pole juba väääga kaua.

Lisaks kunstile tegelesin ka töö saamise asjadega.. kokkulepped. Esmaspäeval lähen Arte Gümnaasiumisse vestlusele. Liia ka. See on parajalt jama tunne tegelikult, et ma kalli kursaõega pean konkureerima ja kuigi ma tean, et ma olen parem õpetaja (seda tunnistas praktikal ka Liia ise), siis on mul miskipärast kahtlus, et koolid, kus tegelikult on valdavalt ikkagi naiste kollektiiv, näevad esimese pilguheiduga ilmselt pigem Liia võlu. Ega tegelikult ei tea kah, aga igaljuhul ma arvan, et kumb iganes meist selle töö saab, tunneb ennast veidi kehvasti, kuna võttis teiselt ühe vähestestki tööpakkumistest, mille vastu meil huvi on. Jah, ega ma ei teagi, mis siis teen, kui seda tööd ei saa. Saatsin ka ühele reklaamifirmale oma CV, aga nad pole seda isegi vaadanud.. mis on muide väga veider. Ilmselt peab siis, kui õpetaja töö kaotan, minema päris selle reklaamifirma uksele koputama. Ei taha rohkem tööotsingutest kirjutadagi.

Ah jaa, ma pingutasin natuke ühte oma djembedest ka, ja see hakkas kohe palju parema kõlalist heli tegema. Vaatasin ka olümpiamängude avatseremooniat ja siis kui seal suurte trummidega põristati, lasin kodus täiest jõust kaasa. Siis ma kirjutasin veel hulganisti muusikat plaatidele.

Mis ma veel tegin,.. Reedel käisin Kristiine kaubakeskuses ostoksil, kust sain ühe väga laheda asjakese, mida juba ammu ihaldanud olin - Pisikese musta kaabu, mis mulle sobiks. Teate, ma käisin terve reede õhtu kodus see peas ja imetlesin pidevalt peeglist, mõtiskledes omaette, et kui palju ma meenutan Slash'i Guns'n'Roses'ist. Hiljem vaatasin internetist järgi ka.. täitsa erinev nägin ikka välja. Tal esiteks oli kõrgemat sorti torukübar. Aga anyway, ma olen hullult rahul oma outlooki üle selle kaabuga.

Siis ma vaatasin vahepeal ära veel paar filmi, mis märkimist väärivad. Üks oli telkust sihukese nimeline nagu "Fierce People" (raevukas rahvas), kus üks poiss pidi suveks oma antropoloogist isa juurde Lõuna Ameerikasse ühe hästi jõhkra hõimu keskele elama minema. Kui aga tema plaanid hävinesid, kui ta oma emale kokat tuues politseile vahele jäi, hakkas ema ennast süüdi tundma. Otsustades kõike muuta, kolisid nad New Yorgist maale, ühe ema ammuse tuttava.. hästi rikka tuttava häärberisse. Seal aga hakkas peatselt poisile tunduma, et ta siiski elab ja uurib ühte ebainimlikult jõhkrat hõimu. See rahakate inimeste hõim avaldas oma jõhkruse ajapikku, muutes külaliste elu ja iseloomu igaveseks. Aga nagu seal öeldi,.. halvast sünnib hea - tundis poiss pärast seda ennast palju tugevama,.. tõelise sõdalashingena.

Teine film oli Wall-E, mis viieteistkümnendal augustil ka meie kinodes linale jõuab. Oli päris häid, naljakaid kohti, mis vast ei ole nii eriline enam Ameerika animatsiooni puhul. Ka armastus ja tundlikud kohad, mis alati selliste, eriti Disney animatsioonide juurde kuulub, oli seekord päris hästi väljendatud. Eriti lahe olid aga joonistamise stiil, temaatika ja paar väga lahedat iroonilist või ütleme siis, musta huumoriga vürtsitatud asja. Päris kümnest kümmet vist ei annaks, aga igaljuhul mina soovitaks küll seda kinno vaatama minna.

Midagi olulist juhtus kindlasti veel. -Mõttepaus-

Minu jaoks oli oluline ka üks unenägu mida nägin. Tähtis oli see mitmel põhjusel. Esiteks võiks öelda, et see oli rekordilise pikkusega ja kõige sürrealistlikum unenägu mida olen näinud. Teiseks aga hiljem järele mõeldes tundub see justkui religioosne kogemus, sest hommikul hakkasin ma igaljuhul kahtlema oma usus, et jumal-energia ei ole enesest ja maailmas toimuvast teadlik, elav ja mõtlev olend või asi või mis iganes. Võibolla ma kirjutan sellest millalgi pikemalt. Lühidalt võiks öelda aga, et see unenägu oli justkui showoff mõnele mu senisele küsimusele vastamiseks universumi, inimese, aja ja jumala enda kohta. Kokkuvõttes tugevdas see mu ka vahetevahel kõikuvat usku, andis mulle veelgi julgust ja elujõudu ning aitas päris kiiresti panna mitmed mõtted omale kohale.

Aga nüüd vist küll tänaseks aitab. Ma hakkan nüüd jälle kannatamatult ootama töövestlust ja The Wailersi kontserti. Adios amigos!

Attack of Inimloom(us)

Täna nägin ühte väga veidrat filmi. Veider oli juba seegi, et filmi originaal pealkiri on "Human nature", aga meiten keeli oli Loomalik instinkt,.. ehk siis sasipidi. Film on kolmest inimesest. Tegelikult üks neist pidas ennast seni ahviks, kuni kohtub teise tegelasega, mehega, kelle kodune kasvatus temast igasuguse loomalikkuse põlgaja, isegi peaks ütlema vihkaja oli loonud. See mees varasemalt tegelenud hiirtele lauakommete õpetamisega, otsustab teha ka "ahvmehest" tsiviliseeritud härrasmehe. Filmi kolmas tegelane on naine, kelle võimas karvakasv on ta põlguse ja pilgetega inimkonnast eemaldanud. Mõne aja pärast aga tekis temas igatsus armastuse järele. Kirjutades loodusteemalisi romaane, tuleb ta tsivilisatsiooni tagasi, laseb endale ravi teha, et olla tavaline, ilus, sileda nahaline naine. Kuna viimase ja metsikust ebaloomulikuks pidava mehe vahel olnud põgus armulugu hävineb ühe kena prantsuse näitsiku pärast (otseseks põhjuseks on see, et mõlemad naised tahaksid last, aga karvase naise last kujutab loodust põlastav mees ahvina ette), otsustab nüüdseks juba täiesti tavaliseks iluduseks saanud enam üldse mitte karvane naine pöörata ümber ahvmehega toimunud tsiviliseerimise progressi ja talle taas näidata tema algset vaba hinge, mis ilmselt juhtubki ainult tänu kaelarihmale, millega härra tsiviliseerija talle oli just algul kombeid õpetanud, andes talle valetoimingute peale elektrilöögi. Elektrihirmus ahvmees ja petetud naine elavad taas metsas, kuni härra tsiviliseerija hakkab tundma, et ikkagi armastab seda nüüdseks tegelikult enam mitte üldse karvast naist ja läheb talle metsa püstoliga järgi (ei teagi miks püstoliga). Lõpptulemusena aga laseb ahvmees ta maha. Miskipärast läheb hoopis mitte enam karvane naine vangi, ahvmees aga kohtus tõestades, et loodusega harmoonias elanud hingena viidi ta mitu korda ümber kasvatades segadusse. Kohus näinuna, et tsiviliseeritud ahvmehel endal ju tegelikult süüd ei ole, laseb ta vabadusse. Pressi jälitatuna pöördub tsiviliseeritud mees metsa tagasi, kuid istub niipea prantsuse tsiki auto peale, kui kaamerad kadunud. Hiired, kes samuti nüüdseks tsiviliseeritud, ei saa aga hääletades ühtegi autot peatatud, kuna nende silt kirjaga New York, on lihtsalt liiga väike.

Film oli siis ilmselt sellest, mis ka minul viimaste aegade põhiline küsimus olnud - kuidas inimene peaks elama ja kas pärast tsivilisatsiooni mõjutusi on võimalik normaalselt taas loodusega harmoonias elada. Või kas kellelgi on õigust inimese elustiili arvustada ja isegi sundida muutuma. Jah, veider film oli, aga väga hea ja asjaliku ideega.