Spore preview videos

8th september this year! Lets hope this is the final release date.
I gathered some nice preview videos from Youtube.

short trailers:
http://www.youtube.com/watch?v=jVH9Q8M8eaQ
http://www.youtube.com/watch?v=bdvl-27KvCM&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=ZQ362cxsFFc&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=wXXuosvkkOc&feature=related
long trailers and previews:
http://www.youtube.com/watch?v=3yGndc_XWiI&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=IQvswZ39vq0&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=T8dvMDFOFnA&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=TwHb-ny9ICE&feature=related
Robin Williams with Spore creature creator:
http://www.youtube.com/watch?v=V5TXEUiR1Xk
cell stage:
http://www.youtube.com/watch?v=7NJP0ZE9_wE
http://www.youtube.com/watch?v=ajBcCpZ5SWs
creature stage:
http://www.youtube.com/watch?v=XT-d9btS660
http://www.youtube.com/watch?v=V_wnoFGGyyE
http://www.youtube.com/watch?v=DeMhBUsnswA&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=vCKDMOJo7V4&feature=related
tribal stage:
http://www.youtube.com/watch?v=x8Jbitj2ur0
http://www.youtube.com/watch?v=fY99Gn1ZTaM&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=hTYpvpjzJ48&NR=1
civilization stage:
http://www.youtube.com/watch?v=tbuqtJANWOA
http://www.youtube.com/watch?v=6h50Til09L8&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=XwwchmNZflQ&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=3btyCZ5Amzo
Space stage:
http://www.youtube.com/watch?v=Zv6LUtjaDyQ
http://www.youtube.com/watch?v=xWlBEfQd2tE
http://www.youtube.com/watch?v=VdHsMJRszck&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=nb4qkZY-d-0&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=5C3ARN81lpQ&feature=related
Creature creator tutorials:
http://www.youtube.com/watch?v=ZRr3lgckIAM
http://www.youtube.com/watch?v=YWczRAiJnu8

Indigomomendid

Kui väike Elisabeth mu tuppa kõndis, siis tal oli silmades selline säde ja tema üldine olek oli nii julge ja enesekindel, nagu ta oleks mind juba ammu tundnud. Tegelikult me kohtusime esimest korda. Ka minul oli selline loomulik julgus ja hea tunne sees. Peaksite teadma, et mitte kõigi nii väikeste lastega ei ole ma nii julgelt ennast tundnud. Näiteks oma tädi tütre pisipoegadega ei ole kunagi sellist vastastikust julgust olnud.

See siis ongi, kui kaks indigolast kokku satuvad. Päris üksteise mõtteid me ei lugenud, aga kui mul tuli aegajalt ikka selle varsti kolmeseks saava pisikese neiu sõnadest arusaamisega probleemi, siis aitas mind mu intuitsioon ja ma ei pidanud peaaegu kordagi laskma tal ennast korrata. Meie sõbrunemine käis põhimõtteliselt hetkega ja see oli hästi ilus ja aus. Kui külalised meilt lahkuma asusid ja Elisabeth oma emaga juba uksest väljas, teised lahkujad aga ummistasid ukseesise, siis küsis ta ema Elisabethilt, et kas ta tahab onu Taunole kalli ka anda. Elisabeth oli veidi segaduses. Ta tahtis küll, aga meie vahel oli nii palju inimesi. Ja siis ütles Elisabeth kõigile kuuldava valju häälega, et jah, ta tahab Taunole kalli ka anda ja kõndis otse inimeste vahelt läbi minu juurde. Mina laskusin põlvedele ja ta andis mulle hea sügava kalli, mille peale tuli teiste suudelt selline ohe, mida kuulete tihti ameerika komöödia filmides südamlikul hetkel.

--

Viimane kord Gerliga kohtudes,.. tema Tartusse minekut tähistades tuli ta mõttele, et ma olen äkki emo. Seda seepärast, et temaga koos olles on mul olnud päris võimsaid emotsionaalseid puhanguid. Ja ka algsest ettevaatusest, et me liiga lähedaseks ei saaks, ei tulnud põhimõtteliselt midagi välja. Emotsioonid tegid oma töö ja kuna eraldumine oli paratamatu, sai see päris raske olema. Tegelikult võib öelda, et raskem osa oli isegi eelmistel kordadel. Selleks korraks olin ma suutnud sellega juba mingil määral leppida. Sellele emo-olemise jutule hakkasin ma aga muidugi vastu vaidlema. Emo on midagi muud. Nende iseloomu osaks ei ole mitte ainult suur emotsionaalsus, aga ka mõningaid asju mida ma imelikuks pean või isegi taunin. Niisiis jällegi ütlesin ma Gerlile, et ma ei ole emokid vaid indigolaps.. hästi eriline inimene (VSP - very special person). :)

Ka indigod on küllaltki emotsionaalsed, kuna nad on oma olemuselt ausad. Indigolaps tunneb mitte ainult valet öeldes ennast halvasti, vaid ka millegi ütlemata jätmine teeb ta südamele haiget. Kui tundeid välja öelda ei saa on valus, valusam isegi kui see valu mis tekib tõe välja ütlemisest/näitamisest, millel ei ole reaalse elu vastu rammu. Gerli, ära kunagi arva, et sa ei meeldi inimestele. Mõnele ikka meeldid.

--

Uus inimkond on tulekul. Ilmselt küll aeglasemalt kui raamatutes ennustatud või kui me tahaksime, aga maailm saab teada, mida tähendab ausus, õiglus, armastus ja loomulikkus. Ka aja mõiste ja aja kasutamise oskus, vaade sellele kuidas elada ja milline tegevus on vajalik ja tõesti asjalik, peab leidma oma koha uues maailmas (ära aja segamini Ameerikaga).

Kõik tahavad elada. Tehakse vahet elamisel ja olemisel ehk vegeteerimisel. Tihti nähakse väärtusliku elu alust kogemises ja kogemustes. Iseenesest ei olegi see vale, aga fanaatiliselt kogemusi otsida, olemine raskelt tegevusi täis pressida ja siis uhkeldada, et oled juba nii kiiresti näinud nii palju elu ning nautinud seda aktiivselt - see on vale. See ei ole loomulik ja nii tegelikult ei saa midagi. Selline tegevus on aja viitmine ja seepärast tundubki justkui hea elu. Tegelikult on aga inimese hinges tekkinud tõrge, loomulikke kogemusi nii kähku ei saa, aga kiiresti kuhjuvad üldiselt võltsid tunded (seda isegi ei teadvustata endale, võib isegi öelda, et selline inimene tavaliselt valetab edukalt iseendale), mis koormab inimese aju üle. Tekib stress.

Mõned ütlevad, et neil pole kannatust, neil pole energiat, et elu kogemusi rahulikult oodata. Kuid vaid selline on tõeline täisväärtuslik elu. Sel juhul on kogetu loomulik viis saada naudinguks nii, et sa seda tõesti ka mõistad. Inimesed, kes enda elu täis planeerivad, et pidevad tegevused neile pidevalt midagi uut annaksid, on tegelikult nagu ameerika pensionäridest turistid, kes sõidavad bussiga kõigest mööda ilma et tõelistele väärtustele tähelepanu saaks jääda, pildistavad aga kõike pinnapealselt ilusat ja huvitavat ning hiljem siis meenutavad, et vaat kui palju sai nähtud. See ja see oli seal, aga mida nad nähtust tegelikult teavad, mida nad sellest tegelikku kasu said.

Aktiivsus ei tohiks tähenda vaid pidevat tegevust ja tegevusjõudu vaid hõlmama endas ka inteligentsi valida tegevusi, näha tegevuste väärtust. Tõeliseid kogemusi saab inimene, kes võtab endale aega, kui palju iganes,.. ei plaani ja ei karda. Tõeline väärtus seisneb tähelepanul ja mõtlemisel. Mõtlemine on aga palju aega nõudev protsess. Veidi aega tagasi nägin televiisorist, kanal kahest, kus tavaliselt midagi head ei tule, saadet Alari Kivisaare fotografeerimise hobist, mille käigus ta õppis nägema asju, millest ta sõber lihtsalt iga päev mööda kihutas. Sõber oli ülimalt üllatunud, kui küsides mõne foto kohta, kus maal need tehtud on, sai vastuseks, et siinsamas Eestis, Viimsis, sõbra enda kodukoha vahetus läheduses.

Mis kasu on inimesel aktiivsusest ja mitmekülgsetest huvidest, kui tal pole vähimatki tähelepanu, kannatlikkust, lahtiseid meeli ja mõtlemist. Te ei kujuta ettegi kui täiuslik maailm on!

--

Rääkides, et indigolapsi, ausust ja tõelisust tuleb maailma aina juurde, näeme tegelikult vastuolu. Päriselt ei ole seda ju siiski veel eriti palju ja pigem on Indigojõud võltsi maailma glamuuri ja lihtsameelsuse pideva rünnaku all. Isegi noored,.. nad räägivad, et tahavad elu näha läbi kogemuste, samas ütlevad, et ei taha väga kaua elada ja ilmselt teevad endale midagi proovides varajase lõpu - siis näiteks kas narkootikume või kasvõi lihtsalt kõrghoonest hüppamise adrenaliini ja valu. Räägitakse kartusest surma ees ja kui võlts see on. Aga miks te kardate elu. Surnud jõuate te veel pikalt olla. Enesetappe teevadki peamiselt kahte sugused noored. Ühed kardavad elu, teistel on igav ehk siis nad peavad elu mõttetuks, ütlevad, et elu mõte või missioon on kadunud. Muidugi on ka kriisi põhjusel tehtud suitsiide, kuid siinkohal võib öelda, et igasugune enese hävitamine on mõtlematu tegutsemine. Koguge endale veidi julgust, tahet ja kannatust ning pöörake oma nägu taas päikese poole.. siis jäävad varjud selja taha. Pöörake oma elu lihtsalt uude suunda, riskige.. miski ei saa ju sellises olukorras enam halvemaks minna. Minu arvates pole elu mõttel midagi pistmist sellega, mida konkreetselt maailmas tehakse. Elumõte on meie endi julgus ja usk. Ja pidage meeles, et mitte tegevus või tegevusetus ei määra tahte üle vaid tahe tegevuse, tegevusetuse üle.

Ühes laulus öeldakse: "Leave behind your fears, please believe." Ja see ongi kogu saladus, et rõõmu tunda.

Jolly good time to you my brothers and sisters!

Sonett 75

William Shakespear

Sind vajab minu vaim kui toitu elu

või nagu vihmahoogu janus maa;

mind aina kiusab sinust mõlgutelu,

ei ihnsal unuda ta rikkus saa.

Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks

teeb meele näriv kartus varga ees;

kord sinuga ma üksi olla tahaks,

siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.

Kord sinu nägemise küllast joobun,

kord nälgin, unistades uuest peost;

ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,

kui nendel sinuga ei ole seost.

Nii päevast päeva paast ja priisk,

kord küllane, kord kasin on mu liisk.

Honesty of child says: For peace, just make peace

"Daddy, daddy.. i want this three kiloton nuclear missile and this mega-mecha robot killer action hero from that toyshop we visited yesterday! I swear i will be a good boy.. I fight on the good side!" said little mister president, when his parents asked what he would like to get for birthday. At then, he didn't know anything about politics, international law or nuclear proliferation pact yet. Well, he had thought that he want to be someone important when he grows up, but he actually had no idea what future brings for him, nor he didn't had any certain plans.

Does child know what is a war? Or, what is peace? As young boys we often play with toyguns or lead armies of miniature soldiers across the difficult landscape to conquer enemy base at the other end of the room. Yet, i have really vivid memory of that time when war got reality for me,.. when i started to fear it. It is weird because, for a kid, a war with his friends should be more real than something that really and seriously threathens his homecountry. Real conflicts happen behind a horizon and for children almost anything behind his ordinary homeground is just as fantastic as stories from the book or the games he is playing. When i was at the age of nine or ten, somehow i knew that something serious is happening. I guess i saw that seriousness in the faces of people. How can a kiddo see the dream about tank forcing its way through the corner of his room, wounding people you know, raising a cloud of dust and making unimaginable noise when it fires its main gun? I had not even seen a real tank yet. Actually i still haven't. Toy soldiers don't bleed, floor of your room is not dusty and houses you have created from some boxes doesn't fall into rubble when tank rams these. Also the shooting sound is made by your own mouth, that although being as loud as one such a young man can make it, is still sufferable and doesn't threaten anyone. But then one day i overheard about how in our capital city, where also my grandparents lived, simple unarmed people are standing against the invading troops with guns and tanks. That was scaring me. Security of the ordinary life, as i saw it, was suddenly deeply disturbed.

How much is there a completely safe places on Earth today? I should say that no place is safe anymore, and things are getting even more worse, because the reasons why wars are fought get more and more regular. Still, you can see in tv or newspaper that some kids are more fortunate than others. Or are they? Growing up in a comfty and seemingly secure environment doesn't lose the problem. In US and western Europe, people had almost forgotten how much on thin edge the balance of the world is. Our world has seen two World Wars, wars that were waged on so large territory, that it was seen as the entire world. And yes, these had actual effects on the entire planet and society. Especially the second one had a warning for us. Human had made it's own destruction possible. But still, that didn't make countries to throw away their weapons. It made industry of war even greater. Even more powerful weapons were created. Half the century, people basically believed that balance resides in the fear of war. When we know how we can create the apocalypse, we just don't risk with it.

I call the people of the new millenia, a children of the war. That is because now we understand that this fear of destruction is not keeping the wars at hold. We, who have free access to information from television or internet, see how simply everything can fall into dust. Smarter ones of us see also the real reasons behind the problems and maybe even the solution. Only way to ensure the peace, is the total disarming of the world. And the last is possible only if we understand what every human needs and doesn't need. Everyone needs food, water, home, freedom, love and security. I wouldn't say we shouldn't have anything else, but every such thing that we can live without, helps to ensure the peace. I hope you understand that every war is fought because of the wanting and needing or some other selfish reason. Seeing new generation of children being smarter, much more empathic, having the sense of the coming things and moreover, they have the knowledge and abilities to know how to use this sense. They may be the salvation we have been waiting. At least with right kind of guidance, that can be. So kids today may be almost like veteran soldiers, who say that only good war is winning war, and the only way to be sure to win the war would be the peace.

I guess it can be said that humankind, the civilization was born from the war, but now it's the time for the child to find its own path without mother. It's time for the new era of illuminated reason and wisdom and truth. I think it's the right time to start teaching the youth the way of peace, because the old world shows the marks of fatigue. It may be dying and it even wants to make a peace with the new generation, the new world. But remember, you can not give a peace offering with a clenched fist. Francois de la Rochefoucauld said: "Quarrels would not be so long if the fault was only one-sided." If the new generation wants to live in peace, it should just hold from anything that may aggravate the situations. It should learn humility and forsaking the selfish desires. New peoples should know how to say no to themselves. They should encourage positive discourses and be open for feelings.

EKG - see ei ole absurdipoeesia!

EKG on elektrokardiogramm, mis näitab mu südame rütmi. Aga see on veel miski. Kolm olulist tähte. Ja juhuslikult täiesti ajalises järjekorras. Ja terve maailm aga vaid üks mina.. või oli meid rohkem.

Take my love, take my land,
Take me where i cannot stand.
I don’t care i’m still free,
You can’t take the sky from me.
Take me out to the black,
Tell them i aint coming back.
Burn the land and boil the sea,
You can’t take the sky from me...
There’s no place i can be since i found serenity,
You can’t take the sky from me.
-from the Firefly-

Number üks.. see on armastus mis lihtsalt on. See on kõike hõlmav ja rahu tekitav. Kuid see on jumalik, aga inimene vajab ka konkreetsemat armastust. Ja siis tekib armastus, mis on salapärane unistuse taga ajamine. Aga asi läheb veel keerulisemaks, sest avastad midagi veel. Armastus, mis on sügav saladus ja saabki selleks vaid jääda. Ja lõpuks tundub mingil hetkel justkui lahendus käega katsuda, kui õpid iha tundma. Iha, mis on nii reaalne ja käega katsutav. Pole mingit saladust ja on vaja vaid tahtmist. Aga siis hakkad mõtlema, et kas kõigest iha on väärt mitme erineva armastuse hülgamist vaid selleks, et valust lahti saada ja nautida. Ja niimoodi kahevahel, leiad järsku hoopis vastandliku tunde - viha.

Ärge võtke mult armastust. See ongi minu maa ja minu pühalikkus. Aga kas on võimalik, et armastust on liiga palju. Või et armastusi on liiga palju. Tundub, et on. Sest segadus just sellest tõusebki. Siis mõtled, et ole siis realist ja tee kained otsused. Elimineeri võimatu, hülga unistus, lükka tagasi see, mis käib su aususe vastu.

Aga ei saa tegelikult unustada neist ühtegi, sest muidu tunned veel suuremat kaotusevalu, kui hing kanda suudab. Võta siiski ära mu armastus,.. mu taevast sa minult võtta ei saa.

Animator vs. Animation

Lads and lasses, i will advise ye to watch this animation in DeviantART by Alan Becker. It is DA's alltime most popular artwork, showing that drawing skill is not most important thing when ye wish to do an amazing animation.

http://alanbecker.deviantart.com/art/Animator-vs-Animation-34244097

EX MALO BONUM ehk halvast sünnib hea

Möödund nädal oli jälle mu verega see sama jama mis aegajalt ikka, aga lisaks sellele oli pidevalt peavalud ja lõpuks oli mitu päeva isegi kõht lahti. Kui tavaliselt ma ütlen, et peavalu ma mõtte jõul ravida ei suuda, sest mõte on peavalu pärast täiesti kontrollimatu, siis seekord ma isegi ühel päeval suutsin sellega hakkama saada. Aga jah, sihukese mitme häda kambaka vastu ikkagi ei suuda kuidagi. Seepärast olin ma see nädal pea täielikult ka tubane. Vaid reedel sai linnas käidud, kuna oli väheke ka kohustust selleks. See eest sai selle nädala teisiti kasulikult mööda saadetud. Näiteks olin kunstiliselt aktiivsem kui ligi aasta jooksul üldse. Pisike näkineiu kuju, millega sai juba tükk aega tagasi algust tehtud Kudruni puutööringis ja mis päris pikka aega üldse ei edenenud, on nüüd peaaegu täiesti valmis. Kuigi jah, sellega olen ma ka suuremat vaeva näinud isegi päris mitme viimase nädala jooksul. Aga nüüd ma hakkasin ka ühe maaliga pihta. Algul tundus, et käed on maalimise täiesti unustanud, sest tõesti maalinud pole juba väääga kaua.

Lisaks kunstile tegelesin ka töö saamise asjadega.. kokkulepped. Esmaspäeval lähen Arte Gümnaasiumisse vestlusele. Liia ka. See on parajalt jama tunne tegelikult, et ma kalli kursaõega pean konkureerima ja kuigi ma tean, et ma olen parem õpetaja (seda tunnistas praktikal ka Liia ise), siis on mul miskipärast kahtlus, et koolid, kus tegelikult on valdavalt ikkagi naiste kollektiiv, näevad esimese pilguheiduga ilmselt pigem Liia võlu. Ega tegelikult ei tea kah, aga igaljuhul ma arvan, et kumb iganes meist selle töö saab, tunneb ennast veidi kehvasti, kuna võttis teiselt ühe vähestestki tööpakkumistest, mille vastu meil huvi on. Jah, ega ma ei teagi, mis siis teen, kui seda tööd ei saa. Saatsin ka ühele reklaamifirmale oma CV, aga nad pole seda isegi vaadanud.. mis on muide väga veider. Ilmselt peab siis, kui õpetaja töö kaotan, minema päris selle reklaamifirma uksele koputama. Ei taha rohkem tööotsingutest kirjutadagi.

Ah jaa, ma pingutasin natuke ühte oma djembedest ka, ja see hakkas kohe palju parema kõlalist heli tegema. Vaatasin ka olümpiamängude avatseremooniat ja siis kui seal suurte trummidega põristati, lasin kodus täiest jõust kaasa. Siis ma kirjutasin veel hulganisti muusikat plaatidele.

Mis ma veel tegin,.. Reedel käisin Kristiine kaubakeskuses ostoksil, kust sain ühe väga laheda asjakese, mida juba ammu ihaldanud olin - Pisikese musta kaabu, mis mulle sobiks. Teate, ma käisin terve reede õhtu kodus see peas ja imetlesin pidevalt peeglist, mõtiskledes omaette, et kui palju ma meenutan Slash'i Guns'n'Roses'ist. Hiljem vaatasin internetist järgi ka.. täitsa erinev nägin ikka välja. Tal esiteks oli kõrgemat sorti torukübar. Aga anyway, ma olen hullult rahul oma outlooki üle selle kaabuga.

Siis ma vaatasin vahepeal ära veel paar filmi, mis märkimist väärivad. Üks oli telkust sihukese nimeline nagu "Fierce People" (raevukas rahvas), kus üks poiss pidi suveks oma antropoloogist isa juurde Lõuna Ameerikasse ühe hästi jõhkra hõimu keskele elama minema. Kui aga tema plaanid hävinesid, kui ta oma emale kokat tuues politseile vahele jäi, hakkas ema ennast süüdi tundma. Otsustades kõike muuta, kolisid nad New Yorgist maale, ühe ema ammuse tuttava.. hästi rikka tuttava häärberisse. Seal aga hakkas peatselt poisile tunduma, et ta siiski elab ja uurib ühte ebainimlikult jõhkrat hõimu. See rahakate inimeste hõim avaldas oma jõhkruse ajapikku, muutes külaliste elu ja iseloomu igaveseks. Aga nagu seal öeldi,.. halvast sünnib hea - tundis poiss pärast seda ennast palju tugevama,.. tõelise sõdalashingena.

Teine film oli Wall-E, mis viieteistkümnendal augustil ka meie kinodes linale jõuab. Oli päris häid, naljakaid kohti, mis vast ei ole nii eriline enam Ameerika animatsiooni puhul. Ka armastus ja tundlikud kohad, mis alati selliste, eriti Disney animatsioonide juurde kuulub, oli seekord päris hästi väljendatud. Eriti lahe olid aga joonistamise stiil, temaatika ja paar väga lahedat iroonilist või ütleme siis, musta huumoriga vürtsitatud asja. Päris kümnest kümmet vist ei annaks, aga igaljuhul mina soovitaks küll seda kinno vaatama minna.

Midagi olulist juhtus kindlasti veel. -Mõttepaus-

Minu jaoks oli oluline ka üks unenägu mida nägin. Tähtis oli see mitmel põhjusel. Esiteks võiks öelda, et see oli rekordilise pikkusega ja kõige sürrealistlikum unenägu mida olen näinud. Teiseks aga hiljem järele mõeldes tundub see justkui religioosne kogemus, sest hommikul hakkasin ma igaljuhul kahtlema oma usus, et jumal-energia ei ole enesest ja maailmas toimuvast teadlik, elav ja mõtlev olend või asi või mis iganes. Võibolla ma kirjutan sellest millalgi pikemalt. Lühidalt võiks öelda aga, et see unenägu oli justkui showoff mõnele mu senisele küsimusele vastamiseks universumi, inimese, aja ja jumala enda kohta. Kokkuvõttes tugevdas see mu ka vahetevahel kõikuvat usku, andis mulle veelgi julgust ja elujõudu ning aitas päris kiiresti panna mitmed mõtted omale kohale.

Aga nüüd vist küll tänaseks aitab. Ma hakkan nüüd jälle kannatamatult ootama töövestlust ja The Wailersi kontserti. Adios amigos!

Attack of Inimloom(us)

Täna nägin ühte väga veidrat filmi. Veider oli juba seegi, et filmi originaal pealkiri on "Human nature", aga meiten keeli oli Loomalik instinkt,.. ehk siis sasipidi. Film on kolmest inimesest. Tegelikult üks neist pidas ennast seni ahviks, kuni kohtub teise tegelasega, mehega, kelle kodune kasvatus temast igasuguse loomalikkuse põlgaja, isegi peaks ütlema vihkaja oli loonud. See mees varasemalt tegelenud hiirtele lauakommete õpetamisega, otsustab teha ka "ahvmehest" tsiviliseeritud härrasmehe. Filmi kolmas tegelane on naine, kelle võimas karvakasv on ta põlguse ja pilgetega inimkonnast eemaldanud. Mõne aja pärast aga tekis temas igatsus armastuse järele. Kirjutades loodusteemalisi romaane, tuleb ta tsivilisatsiooni tagasi, laseb endale ravi teha, et olla tavaline, ilus, sileda nahaline naine. Kuna viimase ja metsikust ebaloomulikuks pidava mehe vahel olnud põgus armulugu hävineb ühe kena prantsuse näitsiku pärast (otseseks põhjuseks on see, et mõlemad naised tahaksid last, aga karvase naise last kujutab loodust põlastav mees ahvina ette), otsustab nüüdseks juba täiesti tavaliseks iluduseks saanud enam üldse mitte karvane naine pöörata ümber ahvmehega toimunud tsiviliseerimise progressi ja talle taas näidata tema algset vaba hinge, mis ilmselt juhtubki ainult tänu kaelarihmale, millega härra tsiviliseerija talle oli just algul kombeid õpetanud, andes talle valetoimingute peale elektrilöögi. Elektrihirmus ahvmees ja petetud naine elavad taas metsas, kuni härra tsiviliseerija hakkab tundma, et ikkagi armastab seda nüüdseks tegelikult enam mitte üldse karvast naist ja läheb talle metsa püstoliga järgi (ei teagi miks püstoliga). Lõpptulemusena aga laseb ahvmees ta maha. Miskipärast läheb hoopis mitte enam karvane naine vangi, ahvmees aga kohtus tõestades, et loodusega harmoonias elanud hingena viidi ta mitu korda ümber kasvatades segadusse. Kohus näinuna, et tsiviliseeritud ahvmehel endal ju tegelikult süüd ei ole, laseb ta vabadusse. Pressi jälitatuna pöördub tsiviliseeritud mees metsa tagasi, kuid istub niipea prantsuse tsiki auto peale, kui kaamerad kadunud. Hiired, kes samuti nüüdseks tsiviliseeritud, ei saa aga hääletades ühtegi autot peatatud, kuna nende silt kirjaga New York, on lihtsalt liiga väike.

Film oli siis ilmselt sellest, mis ka minul viimaste aegade põhiline küsimus olnud - kuidas inimene peaks elama ja kas pärast tsivilisatsiooni mõjutusi on võimalik normaalselt taas loodusega harmoonias elada. Või kas kellelgi on õigust inimese elustiili arvustada ja isegi sundida muutuma. Jah, veider film oli, aga väga hea ja asjaliku ideega.