Indigomomendid

Kui väike Elisabeth mu tuppa kõndis, siis tal oli silmades selline säde ja tema üldine olek oli nii julge ja enesekindel, nagu ta oleks mind juba ammu tundnud. Tegelikult me kohtusime esimest korda. Ka minul oli selline loomulik julgus ja hea tunne sees. Peaksite teadma, et mitte kõigi nii väikeste lastega ei ole ma nii julgelt ennast tundnud. Näiteks oma tädi tütre pisipoegadega ei ole kunagi sellist vastastikust julgust olnud.

See siis ongi, kui kaks indigolast kokku satuvad. Päris üksteise mõtteid me ei lugenud, aga kui mul tuli aegajalt ikka selle varsti kolmeseks saava pisikese neiu sõnadest arusaamisega probleemi, siis aitas mind mu intuitsioon ja ma ei pidanud peaaegu kordagi laskma tal ennast korrata. Meie sõbrunemine käis põhimõtteliselt hetkega ja see oli hästi ilus ja aus. Kui külalised meilt lahkuma asusid ja Elisabeth oma emaga juba uksest väljas, teised lahkujad aga ummistasid ukseesise, siis küsis ta ema Elisabethilt, et kas ta tahab onu Taunole kalli ka anda. Elisabeth oli veidi segaduses. Ta tahtis küll, aga meie vahel oli nii palju inimesi. Ja siis ütles Elisabeth kõigile kuuldava valju häälega, et jah, ta tahab Taunole kalli ka anda ja kõndis otse inimeste vahelt läbi minu juurde. Mina laskusin põlvedele ja ta andis mulle hea sügava kalli, mille peale tuli teiste suudelt selline ohe, mida kuulete tihti ameerika komöödia filmides südamlikul hetkel.

--

Viimane kord Gerliga kohtudes,.. tema Tartusse minekut tähistades tuli ta mõttele, et ma olen äkki emo. Seda seepärast, et temaga koos olles on mul olnud päris võimsaid emotsionaalseid puhanguid. Ja ka algsest ettevaatusest, et me liiga lähedaseks ei saaks, ei tulnud põhimõtteliselt midagi välja. Emotsioonid tegid oma töö ja kuna eraldumine oli paratamatu, sai see päris raske olema. Tegelikult võib öelda, et raskem osa oli isegi eelmistel kordadel. Selleks korraks olin ma suutnud sellega juba mingil määral leppida. Sellele emo-olemise jutule hakkasin ma aga muidugi vastu vaidlema. Emo on midagi muud. Nende iseloomu osaks ei ole mitte ainult suur emotsionaalsus, aga ka mõningaid asju mida ma imelikuks pean või isegi taunin. Niisiis jällegi ütlesin ma Gerlile, et ma ei ole emokid vaid indigolaps.. hästi eriline inimene (VSP - very special person). :)

Ka indigod on küllaltki emotsionaalsed, kuna nad on oma olemuselt ausad. Indigolaps tunneb mitte ainult valet öeldes ennast halvasti, vaid ka millegi ütlemata jätmine teeb ta südamele haiget. Kui tundeid välja öelda ei saa on valus, valusam isegi kui see valu mis tekib tõe välja ütlemisest/näitamisest, millel ei ole reaalse elu vastu rammu. Gerli, ära kunagi arva, et sa ei meeldi inimestele. Mõnele ikka meeldid.

--

Uus inimkond on tulekul. Ilmselt küll aeglasemalt kui raamatutes ennustatud või kui me tahaksime, aga maailm saab teada, mida tähendab ausus, õiglus, armastus ja loomulikkus. Ka aja mõiste ja aja kasutamise oskus, vaade sellele kuidas elada ja milline tegevus on vajalik ja tõesti asjalik, peab leidma oma koha uues maailmas (ära aja segamini Ameerikaga).

Kõik tahavad elada. Tehakse vahet elamisel ja olemisel ehk vegeteerimisel. Tihti nähakse väärtusliku elu alust kogemises ja kogemustes. Iseenesest ei olegi see vale, aga fanaatiliselt kogemusi otsida, olemine raskelt tegevusi täis pressida ja siis uhkeldada, et oled juba nii kiiresti näinud nii palju elu ning nautinud seda aktiivselt - see on vale. See ei ole loomulik ja nii tegelikult ei saa midagi. Selline tegevus on aja viitmine ja seepärast tundubki justkui hea elu. Tegelikult on aga inimese hinges tekkinud tõrge, loomulikke kogemusi nii kähku ei saa, aga kiiresti kuhjuvad üldiselt võltsid tunded (seda isegi ei teadvustata endale, võib isegi öelda, et selline inimene tavaliselt valetab edukalt iseendale), mis koormab inimese aju üle. Tekib stress.

Mõned ütlevad, et neil pole kannatust, neil pole energiat, et elu kogemusi rahulikult oodata. Kuid vaid selline on tõeline täisväärtuslik elu. Sel juhul on kogetu loomulik viis saada naudinguks nii, et sa seda tõesti ka mõistad. Inimesed, kes enda elu täis planeerivad, et pidevad tegevused neile pidevalt midagi uut annaksid, on tegelikult nagu ameerika pensionäridest turistid, kes sõidavad bussiga kõigest mööda ilma et tõelistele väärtustele tähelepanu saaks jääda, pildistavad aga kõike pinnapealselt ilusat ja huvitavat ning hiljem siis meenutavad, et vaat kui palju sai nähtud. See ja see oli seal, aga mida nad nähtust tegelikult teavad, mida nad sellest tegelikku kasu said.

Aktiivsus ei tohiks tähenda vaid pidevat tegevust ja tegevusjõudu vaid hõlmama endas ka inteligentsi valida tegevusi, näha tegevuste väärtust. Tõeliseid kogemusi saab inimene, kes võtab endale aega, kui palju iganes,.. ei plaani ja ei karda. Tõeline väärtus seisneb tähelepanul ja mõtlemisel. Mõtlemine on aga palju aega nõudev protsess. Veidi aega tagasi nägin televiisorist, kanal kahest, kus tavaliselt midagi head ei tule, saadet Alari Kivisaare fotografeerimise hobist, mille käigus ta õppis nägema asju, millest ta sõber lihtsalt iga päev mööda kihutas. Sõber oli ülimalt üllatunud, kui küsides mõne foto kohta, kus maal need tehtud on, sai vastuseks, et siinsamas Eestis, Viimsis, sõbra enda kodukoha vahetus läheduses.

Mis kasu on inimesel aktiivsusest ja mitmekülgsetest huvidest, kui tal pole vähimatki tähelepanu, kannatlikkust, lahtiseid meeli ja mõtlemist. Te ei kujuta ettegi kui täiuslik maailm on!

--

Rääkides, et indigolapsi, ausust ja tõelisust tuleb maailma aina juurde, näeme tegelikult vastuolu. Päriselt ei ole seda ju siiski veel eriti palju ja pigem on Indigojõud võltsi maailma glamuuri ja lihtsameelsuse pideva rünnaku all. Isegi noored,.. nad räägivad, et tahavad elu näha läbi kogemuste, samas ütlevad, et ei taha väga kaua elada ja ilmselt teevad endale midagi proovides varajase lõpu - siis näiteks kas narkootikume või kasvõi lihtsalt kõrghoonest hüppamise adrenaliini ja valu. Räägitakse kartusest surma ees ja kui võlts see on. Aga miks te kardate elu. Surnud jõuate te veel pikalt olla. Enesetappe teevadki peamiselt kahte sugused noored. Ühed kardavad elu, teistel on igav ehk siis nad peavad elu mõttetuks, ütlevad, et elu mõte või missioon on kadunud. Muidugi on ka kriisi põhjusel tehtud suitsiide, kuid siinkohal võib öelda, et igasugune enese hävitamine on mõtlematu tegutsemine. Koguge endale veidi julgust, tahet ja kannatust ning pöörake oma nägu taas päikese poole.. siis jäävad varjud selja taha. Pöörake oma elu lihtsalt uude suunda, riskige.. miski ei saa ju sellises olukorras enam halvemaks minna. Minu arvates pole elu mõttel midagi pistmist sellega, mida konkreetselt maailmas tehakse. Elumõte on meie endi julgus ja usk. Ja pidage meeles, et mitte tegevus või tegevusetus ei määra tahte üle vaid tahe tegevuse, tegevusetuse üle.

Ühes laulus öeldakse: "Leave behind your fears, please believe." Ja see ongi kogu saladus, et rõõmu tunda.

Jolly good time to you my brothers and sisters!