Möödund nädal oli jälle mu verega see sama jama mis aegajalt ikka, aga lisaks sellele oli pidevalt peavalud ja lõpuks oli mitu päeva isegi kõht lahti. Kui tavaliselt ma ütlen, et peavalu ma mõtte jõul ravida ei suuda, sest mõte on peavalu pärast täiesti kontrollimatu, siis seekord ma isegi ühel päeval suutsin sellega hakkama saada. Aga jah, sihukese mitme häda kambaka vastu ikkagi ei suuda kuidagi. Seepärast olin ma see nädal pea täielikult ka tubane. Vaid reedel sai linnas käidud, kuna oli väheke ka kohustust selleks. See eest sai selle nädala teisiti kasulikult mööda saadetud. Näiteks olin kunstiliselt aktiivsem kui ligi aasta jooksul üldse. Pisike näkineiu kuju, millega sai juba tükk aega tagasi algust tehtud Kudruni puutööringis ja mis päris pikka aega üldse ei edenenud, on nüüd peaaegu täiesti valmis. Kuigi jah, sellega olen ma ka suuremat vaeva näinud isegi päris mitme viimase nädala jooksul. Aga nüüd ma hakkasin ka ühe maaliga pihta. Algul tundus, et käed on maalimise täiesti unustanud, sest tõesti maalinud pole juba väääga kaua.
Lisaks kunstile tegelesin ka töö saamise asjadega.. kokkulepped. Esmaspäeval lähen Arte Gümnaasiumisse vestlusele. Liia ka. See on parajalt jama tunne tegelikult, et ma kalli kursaõega pean konkureerima ja kuigi ma tean, et ma olen parem õpetaja (seda tunnistas praktikal ka Liia ise), siis on mul miskipärast kahtlus, et koolid, kus tegelikult on valdavalt ikkagi naiste kollektiiv, näevad esimese pilguheiduga ilmselt pigem Liia võlu. Ega tegelikult ei tea kah, aga igaljuhul ma arvan, et kumb iganes meist selle töö saab, tunneb ennast veidi kehvasti, kuna võttis teiselt ühe vähestestki tööpakkumistest, mille vastu meil huvi on. Jah, ega ma ei teagi, mis siis teen, kui seda tööd ei saa. Saatsin ka ühele reklaamifirmale oma CV, aga nad pole seda isegi vaadanud.. mis on muide väga veider. Ilmselt peab siis, kui õpetaja töö kaotan, minema päris selle reklaamifirma uksele koputama. Ei taha rohkem tööotsingutest kirjutadagi.
Ah jaa, ma pingutasin natuke ühte oma djembedest ka, ja see hakkas kohe palju parema kõlalist heli tegema. Vaatasin ka olümpiamängude avatseremooniat ja siis kui seal suurte trummidega põristati, lasin kodus täiest jõust kaasa. Siis ma kirjutasin veel hulganisti muusikat plaatidele.
Mis ma veel tegin,.. Reedel käisin Kristiine kaubakeskuses ostoksil, kust sain ühe väga laheda asjakese, mida juba ammu ihaldanud olin - Pisikese musta kaabu, mis mulle sobiks. Teate, ma käisin terve reede õhtu kodus see peas ja imetlesin pidevalt peeglist, mõtiskledes omaette, et kui palju ma meenutan Slash'i Guns'n'Roses'ist. Hiljem vaatasin internetist järgi ka.. täitsa erinev nägin ikka välja. Tal esiteks oli kõrgemat sorti torukübar. Aga anyway, ma olen hullult rahul oma outlooki üle selle kaabuga.
Siis ma vaatasin vahepeal ära veel paar filmi, mis märkimist väärivad. Üks oli telkust sihukese nimeline nagu "Fierce People" (raevukas rahvas), kus üks poiss pidi suveks oma antropoloogist isa juurde Lõuna Ameerikasse ühe hästi jõhkra hõimu keskele elama minema. Kui aga tema plaanid hävinesid, kui ta oma emale kokat tuues politseile vahele jäi, hakkas ema ennast süüdi tundma. Otsustades kõike muuta, kolisid nad New Yorgist maale, ühe ema ammuse tuttava.. hästi rikka tuttava häärberisse. Seal aga hakkas peatselt poisile tunduma, et ta siiski elab ja uurib ühte ebainimlikult jõhkrat hõimu. See rahakate inimeste hõim avaldas oma jõhkruse ajapikku, muutes külaliste elu ja iseloomu igaveseks. Aga nagu seal öeldi,.. halvast sünnib hea - tundis poiss pärast seda ennast palju tugevama,.. tõelise sõdalashingena.
Teine film oli Wall-E, mis viieteistkümnendal augustil ka meie kinodes linale jõuab. Oli päris häid, naljakaid kohti, mis vast ei ole nii eriline enam Ameerika animatsiooni puhul. Ka armastus ja tundlikud kohad, mis alati selliste, eriti Disney animatsioonide juurde kuulub, oli seekord päris hästi väljendatud. Eriti lahe olid aga joonistamise stiil, temaatika ja paar väga lahedat iroonilist või ütleme siis, musta huumoriga vürtsitatud asja. Päris kümnest kümmet vist ei annaks, aga igaljuhul mina soovitaks küll seda kinno vaatama minna.
Midagi olulist juhtus kindlasti veel. -Mõttepaus-
Minu jaoks oli oluline ka üks unenägu mida nägin. Tähtis oli see mitmel põhjusel. Esiteks võiks öelda, et see oli rekordilise pikkusega ja kõige sürrealistlikum unenägu mida olen näinud. Teiseks aga hiljem järele mõeldes tundub see justkui religioosne kogemus, sest hommikul hakkasin ma igaljuhul kahtlema oma usus, et jumal-energia ei ole enesest ja maailmas toimuvast teadlik, elav ja mõtlev olend või asi või mis iganes. Võibolla ma kirjutan sellest millalgi pikemalt. Lühidalt võiks öelda aga, et see unenägu oli justkui showoff mõnele mu senisele küsimusele vastamiseks universumi, inimese, aja ja jumala enda kohta. Kokkuvõttes tugevdas see mu ka vahetevahel kõikuvat usku, andis mulle veelgi julgust ja elujõudu ning aitas päris kiiresti panna mitmed mõtted omale kohale.
Aga nüüd vist küll tänaseks aitab. Ma hakkan nüüd jälle kannatamatult ootama töövestlust ja The Wailersi kontserti. Adios amigos!
No comments:
Post a Comment