The Bothersome Kings

I was at some great art exhibition. There were countless rooms filled with the works of different artists. Some artists were even present to introduce their creations. Some others were part of their artworks.
Most of the people took their time to walk and watch the art in that gigantic gallery, but not me. I rode my bicycle through there without paying attention to anything really well. At one point I came down to a video installation named “The Bothersome Kings”. That got my interest. Around the central video screen were placed posh and antique coaches, creating full square. Video itself didn’t interest me so much. It was kind of bizarre and unrelated pictures with static between them. Audio was also weird reading of series of facts which together created quite pointless story. At least that was my impression. I believe it may have had some kind symbolic meaning, but I certainly was more hit by the coaches and the name of the artwork.
I lifted my bike partly on one of these sofas and started explaining the meaning of this artwork to other viewers. I was so confident and had face like I’d be someone really important. But then i was intervened by one of the artists. He was the one who did most of the practical work with it, realizing the concept of another, a female artist. He tried to explain me that it’s not really right what I’m saying, and that his colleague and co-author knows everything about that piece and can explain it much better. Other artist started talking about their art, but then in turn I intervened her, saying: “No, you are all wrong about it. It has deeper, hidden meaning and possibly you had subconscious reasons for creating it.” Moreover, i said that I as a visitor of this exposition, am client, and client is always a king. King is always right. I have all the right to construct my own concept of it and to tell it to others as absolute truth. After that I started to acquire more and more characteristics and behavior that of a self-centered, tyrant king with absolute power. I even started to execute other visitors whom i simply didn’t like. So, unnoticed to myself i became the part of this artwork. I corroborated why it was named so. I turned into one of these bothersome kings.
This dream gave me good idea that perhaps i should make artwork of my own with the same name and meaning. Probably i would be first artist too, who has to mark out that it was done in co-operation with two other artist, whose names i sadly don’t know, because they are just dream characters. Still, i don’t think that i would copy that piece exactly. It’s just that i don’t like installations much, yet if I’d not come up with better realization and would make that kind of videoinstalletion better than in the dream, i would be even satisfied with that.

21. detsember

Kas teie teate, kust tuleb eesti keelde sõna jõulud? Algselt ei olnud jõulu pühitsemine üldse seotud kristlusega. Tähistati hoopis talvist pööripäeva, valguse taaskordset võitu pimeduse üle, nagu enamikes paganlikes Põhja-Euroopa maades. Arvatakse, et algselt oli see germaanide tähtpäev, mis levis kogu põhjalas, keltide hulgas ja Briti saarter. Tänapäevane inglise keelne nimetus Yule (Näete sarnasust?) tulenevat vana inglise keelsetest sõnadest geōl ja geōla. Viimased aga on omakorda seotud vana põhjala sõnaga Jōl. Nende tähendusi ei ole päris täpselt osatud seletada, kuid arvatakse, et terminit kasutati maagia või palvepüha tähistamiseks. Teine võimalus on, et sõna tuleneb vana põhjala keelsest sõnast hjól (ratas, ring.. aastaring).

Praegusest jõuludest erines see paganlik püha aga mitmeti. Ka kuupäev on nüüdseks muudetud. Tegelikult pühitseti aasta ringi täis saamist ja uue algust hilisest detsembrist kuni jaanuari esimese pooleni. Siiski tuleks ära märkida, et tegelik pööripäev on olenevalt kalendrilistest erinevustest 20. ja 23. detsembri vahel, kuid enamasti oli pidustuste ja tseremooniate haripunktiks 21. detsember. Germaani kalender aga märkis selleks 25. detsembri.

Iidsed rahvad tegelesid põllu harimise, karja kasvatamise ja jahindusega, veetes suure osa oma ajast õues. Viimane oli talveti kahtlemata väga oluline toidu allikas. Aastaaeg ja ilm mängisid väga olulist rolli nende elus. Põhjala rahvad nägid päikest kui ratast, mis vahetas aastaaegasid. Seepärast pühitseti nii talve, suve kui ka kevad ja sügisest pööripäeva, sest need märkisid nende aastastes tegemistes olulisi muutusi. Kui paljudel pidustustel oli lõketel tähtis koht, siis talvisel pööripäeval võib öelda, et veel eriti. Sümboolselt pidi aasta kõige pikemal ööl tuli põlema kogu pimeda aja. Arvati isegi, et inimeste süüdatud lõkkevalgused aitavadki valguse taas võidule.

Erinevates paikades olid talvise pööripäeva tähistamiseks erinevad traditsioonid. Põhjalas nimetatakse lisaks lõkete tegemisele, lugude rääkimist ja magusa õlle joomist. Põhja-Euroopa traditsiooniks on ka õlgedest kitse või soku kuju valmistamine (oli traditsiooniks ka Eestis), mis algselt oli küll tava kits ohverdada. Germaanidel ja ka Skandinaavias oli tavaks valmistada pööripäevaks seapraadi (Rootsis näiteks tänase päevani traditsionaalne jõulutoit just see). Keltidel oli tavaks tammepuu puuvõõriku lõikamine ja selle kinkimine enda lähedastele õnnistuseks. Lääne-Euroopas põletati lõkke asemel üht eriti suurt puuhalgu või lõiku tüvest. Mitmel pool oli tavaks ka ukselt uksele käia laulmas, et andamit saada (nagu me teame tänapäeval Mardi- ja Kadripäeva traditsiooniks olevat). Vanasti oli ka see traditsioon aga mitmetel erinevatel pühadel. Seega viimasest on välja arenenud tänapäevane traditsioon kinke teha, mille lunastamiseks luuletust või laulu esitatakse. Lõpetuseks veel fakt sellest, et paganlik pööripäeva tähistamine tähendas parajat pummelungi. Tõsteti tooste jumalatele, kuningatele, kadunud kaaslastele ja kõiksugustel muudel võimalikel põhjustel. Niipalju siis rahulikest jõuludest. Ja siis lauldi jälle.

Ahjaa.. kui olete täna juhtumisi uudiseid näinud, siis panite kindlasti tähele, et ka juutide Hanuka ühtib talvise pööripäevaga.

True nature of the Unknown Future

The Sequel to the last posting:
To be fair with you, I’d have to say that it is hard to see the mysterious ways Unknown Future works, even harder to learn how to sneak past his tricks. Yet it’s really well worth it. Actually ol’ Americans and natives before them knew him good, although with the other names. I already gave you a hint of his most known name before our times - Trickster – demigod or mighty spirit of chaos and irregular ways the world can work, teacher of nature’s ways and nature of our own being. Yes, many of his tricks are lessons. Really unconventional education about human’s own weaknesses and strengths. At least he sees these so. Now, this means he actually wants that humans stand above his tests. Every teacher wants students to succeed. And yes, you can even learn to use his deeds for your own good.
When it seems that you are loosing the grip over your life and maybe even weird things start to happen, then you can be fairly sure that you are dealing with him. Next thing would be to try and learn his agenda with you and go along with chaos to adapt and learn. Before you even realize, Trickster has gifted you with a true freedom and wisdom to use it properly. But in the case, things are still not looking well for you, I’d advise you to add more power to your actions. He likes it.
I even don’t know exactly when Trickster vanished from wide public knowledge, but it may have been seventeenth or eighteenth century, when he caused that much chaos and started events that ended unfortunately for the most of people, that he was likened with fiends who are absolutely bad in their nature. If the last is right, it would be quite understandable why he was cast out of the favor of the people – church just didn’t acknowledge that something like that should be trusted. Soon after that, science diminished the belief into deities, spirits and other such things, and he was almost completely superseded by the way of thinking that these more or less unfortunate events are happening just out of the bad luck and things just happen, we have no power against it.
But actually Trickster hasn’t lost hope for the reconciliation and salvation of humankind. Moreover, at these times, he again sets us in front of new ordeals, because man has left nature in harms way and are living more irresponsibly than ever before. Humans have embraced many unnatural sins and disvalues that threaten not to only end our well being we now love so much, but also may set us into the trail of harming the world without any hope of reversing the current.
Not all Trickster’s actions don’t seem bad, even not at first sight. He is also the one responsible for random encounters. He also creates variance in things and happenings. He encourages to discoveries, yet warns that some of these may end with more bad created than good. And sometimes his will offers a good entertainment too. For once more, Trickster is not entirely bad. He just likes us to find our lessons through failures and successes by our own. If you fail, then you see it as your own fault, and next time you try more. Well, if you still can. Look, the bugger entrepreneur Peter just gave up and that was not the fault of the Trickster. Let’s hope there is another life beyond that one, where lad gets the lesson.

21st century epically important truestory (with couple fictional additions)

His first name is Unknown. No, not unknown but Unknown.. with capital U. And last name is Future. Unknown Future walks the world, slowly and silently. Truthfully it even doesn't have a gender, but most of the few people who have actually seen it with their own eyes, sure say it looks more like man. Such really grumpy but extremely self-comfident and egoistic, bully type of man. He roams the world with only one reason. When people have some important decisions to make or great things are to happen, then he goes there and fucks everything up, leaving behind people who only see hoplessness in their way.

Unknown Future is like a cold weather that makes every mechanical thing to work with problems or not at all. Makes everyone to struggle to find their own way through the world where now most ways are dead ends, and makes people to question if it really is a good idea to get out of the bed at all. Even economical system goes to hibernation because of it. Money, time and other ressources tend to vanish into the thin air at the two times the speed of normal. Almost everything stops. But this isn't that kind of good stopping, when you can rest and think what to do next. He causes panic, doubt and ineptness to do anything or think any good and constructive thoughts.

Mostly, when Unknown Future visits some place, it causes people to gather extra supplies. For any case,.. because you never know when you may need additional food or burning wood (even if your heating system is electrical), or batteries.. or.. ok, i guess you allready got the picture. And mostly he makes people to swear a lot. Like people, so do countries start to gather extra supplies. More money is gathered from people who anyway have only bare minimum to manage. Countries also start to gather extra weaponry. Well, you never know when these may come handy.

Some of these who have suffered because of the Unknown Future, think of it as the most modern thing let out of the Pandora's Box, but it ain't so. It was in the world much earlier, and actually last time when at the year of 1978 ordinary english entrepreneur named Peter found the above mentioned box, he suddenly felt the panic. He never touched the box and called to police that someone left a bomb alike object in his not very successful restaurant. About an quarter of hour later bombsquad took the object. No-one knows of what happened with it later. Yet, known is that Peter bought a gun and started to gather petroleum, batteries, rice and salted meat. Soon his business went into bankruptcy. Peter saw no hope anymore and shot his brains out with his brand new rifle.

Also no-one exactly knows of Unknown Future's whereabouts, but here and then people still say that he had again got someones soul, someones love,.. hope, money, time.. future.

Vampire Vid

Today i will feature an extra masterful, classically cool and just fun animation from students of Art Institute of California - San Francisco. In Deviant Art under the name of AiCA-SF .
Link to the film is here: http://aica-sf.deviantart.com/art/Scourge-Of-The-Vampire-66038854
Thank you for the makers!

mythos (from greek), meaning "narrative, speech, word, fact, story"

I thought that today i'll offer some education here. Well, maybe some of you already know about these things that i will write, but i know also that most people have wrong or small knowledge about the theme. So the theme.. the theme is mythology and more specifically angels. Now,.. have you thought that angels are purely christianity specific creatures. Well, it's not so. Actually angels derivate from Babylonian, Egyptian and possibly even from more earlier polytheistic/animistic beliefs. Although, certainly these creatures had not such a name,.. even had different form than christian angels. So these winged celestial beings appears to have been chimeras of bearded human, eagle, and lion parts at first. Early christian belief adopted the old beliefs into their new needs. But even then, angels were not the same, most of you believe to know now. Early christian beliefs didn't know any other reason for death than angels. There were not yet Grim Reaper, Old Grey Lady, Death as a one of the Apocalyptic Horsemans, even demons had different reasons for their being. One of the roles of the angels was coming to harvest the souls of the dead. Today angels are seen as good creatures, even the symbols of goodness, but at these days, the ideas of good and bad may have been different at the minds of humans and angels, and therefore often people were even scared of angels and their deeds. Still yeah, they were also known as makers of good and miraculous things.

What is most weird, some mythological information states that some angels have more or less to do with hell, demons etc. For example Sammael. In his Dictionary of Angels, Gustav Davidson remarks that Sammael "has been regarded as both evil and good; as one of the greatest and one of the foulest spirits operating in Heaven, on earth, and in Hell." Sammael, whose name means "poison angel" is quintessential Angel of Death. He has been called the Chief of Satans and is said to live in both Heaven and Hell, served by two million angels in the former place and countless devils in the latter. He takes diabolical form as a huge, twelve-winged serpent. Some say that it was Sammael who took the form of the Serpent and tempted Eve, bringing Sin and Death into the world. The Kabballah refers to him as the "severity of God", suggesting an ambiguous nature in God's service.

For that reason late christian authorities dont see some of these "original" angels as angels at all.. they are expelled from the list of the beings in God's service, and shown as fullright demons or at least something that should not be trusted by christian.

Anyway where was i.. oh yeah, one more thing about how early christians saw angels. Angels were in the middle of God and men. Angels often took form of a human just not because they didn't want to scare people, but truely they even hadn't any form, they were un-materialistic, but yet they were not omnipresent and omnipotent as God.

Well,.. that is mostly all i wanted to write right now.. if i learn something new and important, i'll let you know. And, christians please don't bother to flame me with your fanatical ideas and beliefs. You should know that fact is, christianity has not been the same all the two millenia.. ideas and views have changed, be it bad or good,.. let that be decided by everyone themselves but not forced on others.

Good will to you my brothers and sisters!

Poetry of love

Üle pika aja jälle minult üks luuletus ja seekord isegi eesti keeles. Viimasel ajal teen ma palju koolitöid, arvestades, et kool nagu läbi. Seekord siis Shakespeare'lik sonett. Austus sellele suurele meistrile.. elagu sinu vaim igavesti.

Homme igatsen sind jälle

Miks on nii, et neis mõteteis ei saa ma und?

Liiga pikk on aeg, milleks üldse see?

Öö möödub, üks tund, jälle üks tund.

Kelle avastus on kurblik meel?

Kelle õiguseks on anda tundeid,

kellel lüüa puruks neid?

Piinavad tõed, vaid unistused julged.

Kas on täiuslikkust, igal inimesel vaid üks ainus õige leid?

Ei saa ju olla, et armastuses on pattu, valet.

Mis on ses kurja, kui raske mõelda muust?

Kuuvalguses ma näen vaid sinu palet,

unistan sinu müstiliselt kutsuvast suust.

Oh öötuul, vii mu mõtted nüüd talle

ja lase mul uinuda, tulgu siis homme igatsus uus.

Tere Televiisor

Avaldan siin ühe filmiarvustuse, mille ma kirjutasin veel siis, kui ma filmi reziid ja montaasi (sry, et katuseid tähtedel pole.. ei luba neid panna) õppisin. Tegemist on ühe filmiga, mis mulle kenakesti mõju on avaldanud ning, mis üldse mulle väga sümpaatne on.

pi

Film sellest, kuidas inimesed üritavad kõigele põhjust leida. Ei ole oluline, kas nende arust on nendeks põhjusteks matemaatikale üles ehitatud universum, jumal, tulnukad (kõrgema inteligentsiga eluvorm) või miski muu. Kusjuures ei ütle film üheselt, et jumal on taevane suurvõim või maailmakõiksus. Mõne inimese jaoks on ka materjaalsed asjad või kasvõi teiste arvamus jumalaks. On näiteks vähe inimesi, kes ei kummardaks kulda ja kalliskive, suurt plasmatelerit või uut sportautot. On isegi inimesi, kes selliste asjakeste nimel on valmis tegema mida iganes.
Seetõttu tundus Max Cohen kui mitte ebareaalne, siis vähemalt haruldane tegelane. Temal ei olnud jumalat. Ta küll üritas matemaatika abil lahti seletada kogu maailma olemuse. Kuid matemaatika oli tema jaoks vaid abivahend, et kõigest maailmas toimuvast aru saada. Aga enne tõestust ei uskunud ta millesegi. Võibolla selle pärast tal oligi “peas” probleeme. Öeldakse ju, et igaüks peab millessegi uskuma.
Filmi lõpus, kui juudi usulised räägivad toorast ja sellest, kuidas kunagi preester pidi templis jumala tõelise nime ütlema ning kui siis preestri hing on tõeliselt puhas, siis saab inimkond jälle lunastusele lähemale. Peale seda hakkas Cohen tunduma just õige inimesena, kes peaks seda jumala nime teadma. Just selle pärast, et tema hing tundus puhas olevat. Sellele tundus kinnitust andvat usklike teooria, et Max’i leitud number on võti jumala nime teada saamiseks. Kuid kas see ei ole just liigne usk. Miks pidi see nimi siis päikesesse vaadates Max’i pähe sattuma. Kas jumal on nüüd siis päike – piiratud suurusega tulekera.
See film pani ka mõtlema teaduse üle. Avastustele, mis on tehtud (ka tänu matemaatikale), asjadele, mida loodame avastada ja asjadele, mida me võibolla kunagi teada ei saa. Pani mõtlema, kas teadus on meile kasulik. Leiutised on ju tihti hävingut külvavad, need vähendavad meie tõelist vabadust ning isegi mõjuvad halvasti meie tundeelule jne. Kas ei oleks võimalik saavutada sellist maailma, mis oleks süntees primitiivsest vabadusest ja arenenud teadusest/teadvusest. Hakkasin ka mõtlema, kas üldse on teadus see, mis meid maailma tõdedele lähemale viib. Võibolla on arendavaks just vaba ja puhas hing. Võibolla on kogu teadus ja tehnika maailm eksitav.
Tegelikult on see film oma ideoloogia poolest väga sarnane sellise teostega nagu “Matrix”. Mõlemad ju räägivad sellest, kuidas miski meile nähtamatu meid juhib. Mulle tekkis näiteks ka “Pi’s” tunne, et meie maailm ei olegi tõeline. Või vähemalt ei näe me seda tõeliselt – sellisena nagu see päriselt on. Ma olen lugenud, et juba tänapäeval on võimalik inimesele näidata tehislikku maailma nii, et ta seda tõeks arvab olevat. Arvuti näiteks ei pea olema ulmeliselt võimas, et luua universum, kus kehtivad kindlad reeglid. See universum ainult näib lõputu. Tegelikult loob arvuti maailma just sinna, kus seda vaja luua on – kohta, kus inimene on, või kohta, kuhu inimene vaatab. Eriti lihtsaks teeb asja see, et kui inimesele näidata näiteks mikroskoopilisi osakesi või kaugeid tähti, siis inimene arvabki kohe, et nii see on – sellised need asjad ongi. Aga kuidas seda tõestada saab. Tegelikult on ju ka inimene masin. Lihtsalt orgaaniline, võimeline raskemateks otsusteks (samas mitte küllalt rasketeks, et absoluutselt kõigest aru saada), kui ükski seni inimese ehitatud masin. Inimene on masin kes tunneb (aga ka tunded võivad ju petta). Ja võiks öelda, et erinevalt teistest meile teada olevatest masinatest, on meil avastamise kihk, misvõib meid arendada, samas aga ka hukatusse viia. Üks võrdlus veel ka Spielbergi “Artificial Intelligenciga” – seal oli robot poiss, kes isegi filmi lõpuks ei saanud päriselt aru, et ta ei ole inimene. Ta ei saanud aru kes ta on. Miks peaks sellest inimenegi aru saama.
Targad mehed SETI’s on üritanud leida vastust küsimusele, kas kusagil universumis on veel inteligentset elu. Võibolla on see (veel suurem) inteligents just see, mis meie maailma juhib ja haldab ja reegleid seab. Võibolla see, kes iganes ta on – jumal, masin.., ei olegi osa meie maailmast. Võibolla ta on omas maailmas, kus on ta meie jaoks püüdmatu. Kõik, kes usuvad mingisse ülemasse võimu, teavad, et see peab olema meist veel arenenum. Võibolla isegi kõikvõimas. Aga miks peakski sihuke üli arenenud eluvorm olema meist huvitatud. Tema suhe meisse võib ju olla nagu inimesel televiisorisse. Ehk siis nad ehitasid meie maailma ja nüüd viidavad meid jälgides aega ning naeravad meie rumaluse üle. Aga võibolla nad isegi ei vaata oma telerit – on leidnud uue meelelahutuse. Samas võib see kõrgem eluvorm meid pidada kõigest tülikaks putukaks. Selleks samaks, kes oma tegemisi tehes Max’i arvuti rikkus. Sellisel juhul peaksime mitte otsima kontakti, vaid lausa seda vältima. Muidu võime enesele teadmata sattuda ühel päeval selle kõrgema inteligentsi lömastava näpu alla. Ja tema meie hävitamise pärast süümepiinasi ei tunne.
Inimene üritab palju näha, palju teada, aga ta ei saa tihti aru isegi kõige lihtsamatest asjadest. Üldse tundub, et kas inimene ei ole veel valmis selliseid suuri maailma saladusi teada saama või lihtsalt ei olegi neid saladusi ja kõik ongi lihtsalt kokkusattumus. Igaljuhul ei pidanud Max oma peas olevatele teadmiste pingele vastu, puuris enda ajusse ja kaotas mingi osa oma teadmistest (arvatavasti siis loogilise/matemaatilise mõtlemise). Alles nüüd tundis ta rahu. Võibolla oli alles nüüd ta hing täielikult puhas. Võibolla on see olek see, kuidas üldse on võimalik maailma tõeliselt näha või tunnetada. Kõige parem on korda tunnetada, mitte seda otsida.
Iga suur teadus võib korra asemel pakkuda kaost. On väike samm tõelistest teadmistest kinnisideede ja pettekujutelmadeni. Nagu ka Max’i ainuke sõber ütles, ilma puhkuseta kaob loogika ja mõistus leiab kokkulangevusi kõikjal.
Kokkuvõtteks – minu arust rääkis see film maailmast (sellest, mis see on või olla võib), kui väike osa me sellest oleme ning kõigist meie hirmudest, maaniatest ja valust, mis see hiiglaslik universum meis tekitab.
Film on hästi puhas – kõik, mis peab selles olema, kõik oluline on olemas ja selgelt välja öeldud, kõik ebavajalik aga välja jäetud. See koosneb mõistatustest, kuid need peavadki lahenduseta jääma. Selle filmiga ei üritata kõike seletada, see pigem annab vihje. See on nagu hiinlaste go-male, milles tundub olevat lõputult võimalusi. Kui aga on mõned käigud tehtud, on ka võimalusi kordi vähem. See film annabki siis nagu ühe käigu ette.. sa pead küll natuke mõtlema, aga ikkagi läheb lõpuks kõik ettenähtud lõpuni.
Filmi žanriks on internetis kirjutatud ulmeline thriller. Mina pakuksin, et see on teaduslik ilmutus või nagu juba öeldud üks käik mängust. Stilistika – postmodernistlik indy art mõningate steam punk’i tunnustega (steam punk on viimase aja leiutis-sõna märkimaks kunstiteost, mis just eriti teravalt ja täpselt üritab seletada lahti tehnika maailma, tehnika olemust, hinge ja selle seost orgaanilise maailmaga. Midagi sellist, mis näitab tehnikat isegi huvitavama ja elavamana kui inimest. Sellest stiilis on väga tähtis ka tehnika visuaalne külg – hästi detailne kirjeldus). Nagu nii mõnigi postmodernistlik film, on ka see must-valge, kuid selle kontrast läheneb juba ekspressionistlikule stiilile, nagu ka selle üldine rõhuv atmosfäär. Film on hästi muusikavideolik ehk kiirete lühikeste kaadritega. Mõnikord tekib tunne, et see kiirus on meie enda süü. Me lihtsalt näeme seda teistmoodi, nagu me ka maailma näeme kõveralt. Tehno/industriaal muusika toetab filmi täiuslikult.

Hallikarva kirju ehk sauna tahaks

Hei.. Tuli isu kirjutada. Midagi olulist tegelikult öelda ei ole, aga lihtsalt väike suhtlemise vajadus tekkis hetkel. Üldiselt on praegult vähe halb tuju, aga kui vähegi võimalik, ära lase ennast sellest häirida. Või kui sa oled kergesti mõjutatav, siis lihtsalt ära edasi loe.

Meil hakati kodus vannitoa remonti tegema, mis tähendab seda, et hommikul ma dušši all käia ei saa.. mõnikord õhtuti tädil külas käia vaid selle eesmärgiga. Aga hommikud siiski.. ilma duššita olen ma terve päeva nagu zombi, väsinud ja halb olla, midagi teha ei taha. Kõige hullem on see, et teades, kuidas meil remontide tegemine toimub, siis võib arvata, et selline olukord kestab veel ikka küllaltki kaua.
Rebaste pidu toimub ka hoopis täna õhtul ja ei mina ega Taavi ei ole sellega enam kuidagi seotud. Ma nii väga tahtsin jälle muusikat mängida. Ja kurat seda teab, kui hästi see neil nüüd üldse õnnestub, sest nagu juba ammu oli teada, ei ole korraldajad just mitte eriti asjalikud. Anyway, Taavi lohutas mind, et varsti võiksime ise lihtsalt ülikoolis teha oma peo. Ma küll mõtlesin, et kui nüüd see rebaste pidu täielikult ebaõnnestub, et vaevalt siis näiteks uus kursus üldse enam koolis korraldatavale peole tuleb, aga selle peale ütles Taavi, et kuulutusele kirjutame, et vanad tegijad on tagasi näitamaks, milline peab pidu olema. ROCK ROOTS REGGAE BASS! Ma nii igatsen juba koolis oldud aegasid.. eriti muidugi inimeste pärast.
Mõned päevad tagasi olime Aruküla oma possega ühe sõbra pool - enamus jõid konjakit, mina mitte. Aga see tüüp, kelle kodus olime, on juba mõnda aega vahelduva eduga ühe teise meie sõbraga tülis ja nii juhtus, et sel korral ka nad jälle suutsid tülli minna. Seekord aga oli erinevuseks see, et see esimene tüüp tuli siis sellise mõtte peale, et neil kahel ei saa ka ühiseid sõpru olla, mis oli põhimõtteliselt vihjeks, et ka ülejäänud nahhui tõmbaksid.. mida vähemalt enamus ka siis tegid. Sest ajast peale ei ole mul tolle tüübiga enam kontakti olnud, telefon on tal välja lülitatud ja ma ei julge eriti talle ukse taha ka minna.
Tööle kandideerimisega on ikka asjad sama moodi, ootan vastust.. nad kirjutasid, et selle nädala sees peaksid midagi teada andma, aga nüüd on juba reede ja päev hakkab õhtusse veerema. Ja kui nad mingil hetkel annavad endast märku, siis positiivne variant võib alles see olla, et tuleb veel üks vestluse voor või midagi sellist. Isegi mul on juba küllalt saanud sellest paigal istumisest. Ma lihtsalt pean selle töö saama.. see lahendaks peaaegu kõik mu probleemid, sest siis ma saaksin endale oma korteri üürida, omad reeglid ja tahtmised seada, omi sõpru külla kutsuda ja loomulikult oleks mul siis mingil määral ka vaba raha, mis alati veidi õnne lubab osta. Saaks oma kunsti teha ja üksinduses leiaks jälle mõtteid ja tahtmist oma jutu edasi kirjutamiseks.
Üldse on imelik kuidas plaanid igasuguseid asju või lihtsalt kujutad kõike normaalsena ette, aga peaaegu kunagi ei lähe miski nii. Kodus ka, nagu peaaegu alati ei ole mul teistega suhted head ja taaskord on kõige mõistlikum hetkel vanem õde. Aga temaga ei maksa mul ka siiski palju rääkida. Õues sajab vihma, taevas on hall ja kurbus närib hinge. Praegult on küll sihuke anarhisti tunne, et hakkaks midagi lihtsalt hävitama ja kaost külvama. Aga ma ei ole lihtsalt selline. Ma lihtsalt armastan maailma ja teisi inimesi liiga palju ja kõige iroonilisem ongi see, et maailm eriti ei vasta mulle samaga. Ma pole juba tükk aega tundnud ennast teistest nii emalolevana ja ilmselt ei tunneks ma ennast hetkel ka kellegiga koos hästi. Kõik tundub ilgelt võlts ja tühi.

Heh.. vastasmajale pannakse uut katust.. nüüd vihmadega. Aga ilus must katus on. Tekitab tahtmise maja seinad kollaseks värvida.. sobiks hästi mu enda koopaga. Jah, nagu ma ütlesin, midagi olulist öelda ei olnudki. Tschüs!

Lühike kroonika minu lapsepõlvest

Ükspäev oli mu õel vaja inglise keeles kirjutada midagi oma lapsepõlvest – kooli jaoks. Tema aga kurtis, et ta ei oska midagi huvitavat kirjutada, et ei mäleta eriti midagi. Siis ma tõin talle enda lapsepõlve mälestusi näiteks ja lõpuks mõtlesin, et peaks need ka kirja panema, kui iganes katkendlik ja mõttetu see tekst ka ei jääks. Et tekst oleks siis juba korralikum kogumik mu enda mälestustest, tegelesin selle meenutamisega terve päeva ja eneselegi üllatuseks tuli päris huvitavaid seiku meelde. Ja nüüd kirjutan need lihtsalt “facts of life” viisil üles.

Et mitte teid taas tülitada mõttetute noorukiea armastuslugude, oma eriskummalise käitumisega põhi- ja keskkooli ajal või viriseda mõningate elukooli õppetundide pärast või muud taolist, kirjutan ma siia mälestusi, mis esimesel hetkel kõige mõttetumad tunduvad ja seepärast tavaliselt neist kellegile ei räägigi.

Võiks öelda, et lapsepõlv kestis mul keskkooli lõpuni ja ka neid mälestusi kirjutan kuni siis selle ajani. Kuigi lõpu poole tuleb ilmselt neid palju vähem. Seni olen ma elanud neljas erinevas kohas: Tallinnas, Rakvere külje Veltsis, Aruküla külje all Järsil ning nüüd kõige pikemalt päris Aruküla keskuses. Minu viis esimest eluaastat möödusid Tallinnas Lillekülas. Seal oli meil suur kahe korruseline korter koos aiaga. Kuigi jah, sinna mahtusime mina minu vanemad, isapoolsed vanavanemad ja isa vend ning kahel viimasel aastal ka mu õde. Elu nagu vanasti. Maja ees oli samuti pisuke murulapp koos liivakastiga, õlikütte tsistern, millest mingil hetkel sai poiste mängumaa ja üks garaaž. Veidi maad edasi oli veel rida garaaže, kuid sellest hoolimata suutsin ma üles kasvada täieliku võhikuna mehaanikas. Hea küll, nii noor nagu ma olin, ei saagi veel sellistest asjadest aru saada, aga ega mul ei tekkinud isegi huvi autode vastu. Ema ja tädi on rääkinud, et ma olevat isegi palju nukkudega mänginud. Minul endal on siiski meeles ka kuidas mul oli mängurong ja kuidas me paari naabripoisiga (Ema pakkus, et need võisid olla Joonas ja Jaagup Tormised, Maret Mursa pojad ja ühe naabermaja Marko mainis ka ära) liivakastis mänguautodele teid ehitasime ja liivakasti ääre alla garaaže kaevasime. Lisaks on mul fototõestusmaterjali, et mul oli pisikesed, küll kondijõul liikuvad mootorratas ja lasteauto. Mõlemad olid ilmselt pedaalidega.
Õues sai tihti mängitud ka meist, poistest palju vanemate naabritüdrukutega (Taas kord ema pakkus, et need olid Pesuri tüdrukud Grete ja Kerli ja teiselt poolt meie korterit Gretel). Ühte naabrivanaemadest kutsusime tema hästi krapsaka olemise ja hästi säilinud välimuse tõttu nooreks vanaemaks.
Ma mäletan kuidas me õues vaatlesime ühtesi pikliku süsimusta keha ja erksate punakas oraanžide tiivakestadega putukaid, millele me loomulikult lähedal asuva tänava ja taksopargi järgi Tulikas nimeks panime. Veel aastaid hiljem ei teadnud ma tulika nime tegelikku omanikku ja kui teada sain, et see hoopis taim on, tundus see väga veider.. nagu pisike fantaasiamaailma purunemine. Tulika nime kuulsin aga ilmselt ühel mitmetest jalutuskäikudest vanaisaga Lilleküla poodi. Sellised jalutuskäigud (ka Marja poodi), olid mulle tõesti tihedased, kuna lasteaias ei saanud ma üldse käia. Nagu ma lasteaeda läksin, nii kohe tekkis mul millegist allergiline reaktsioon. Jalutuskäikudel Lilleküla poodi jäi teepeale aga üks mänguväljak, millest nüüdseks pole aga midagi enam järel. See koht mulle hirmsasti meeldis. Eriti selle keskel olnud kettkarusell.
Kodus meeldis mulle aga onu Andrese tuba, mis oli hulka huvitavam kui kõik teised toad. Onul oli vana mööbel, mis siis hullumoodi suur tundus. Nüüd aga, kui ma temalt ühe toolidest endale restaureerida küsisin, tundus see ootamatult pisikese ja nigelana. Sel ajal olid aga jah nii toolid kui ka laud mille peal tohutu suur ja hästi pisikeste tükkidega alati pooleliolev puzzle, hästi suursugused ja massiivsed. Kuna onu tegeles kunstiga, oli tema toas igasuguseid huvitavaid asju. Konkreetseid kunstiasju ei mäletagi. Ilmselt olid tal joonistused kuskil sahtlites. Aga tal oli laual üks vana veinipudel, mille peal oli ta juba hulk aega küünlaid põletanud, mistõttu see täielikult erinevatvärvi küünlavahaga kaetud oli. Kapis klaasi taga meenub mulle aga paar piipu olnud. Tuba oli üldiselt hämaravõitu, lisades sellele just piisavalt salapära ja kunstipärasust. Nüüdseks on terve see korter onu, tema vastiku naise, kellel kõigi meie suguvõsa liikmetega pidevalt mingi tüli on ning nende poja päralt. Ja ausaltöeldes on see korterile üpris kehvasti mõjunud. Onu naine Evi soovil on korter läbinud suursuguse juba peaaegu kõikehõlmava remondi, millega on kadunud kogu vana võlu. Hiljem olen ma seal ühe nende välisreisi ajal veidi elanud, nende koeraga väljas käinud ja ausalt öeldes, ainukesed head asjad mis on jäänud, on korteri asukoht linnas ja korteri suurus. Isegi aias suudeti puhastustöö läbi viia nii, et kunagistest õunapuudest ei ole nüüdseks vist enam ühtegi jäänud.. või kui oli veel mõni, siis väga lagedaks oli see siiski muutunud. Siiski oli päris mõnus aiapoolsel trepil päikese käes hommiku- või õhtusööki süüa.
Linnast meenub mulle veel paar asja, aga need ilmselt hilisemad, kui me enam seal ei elanud vaid vanavanematel külas käisime. Mul meenub, kuidas ma oma õele midagi tegin ja siis mind selle eest aiaukse ette nurka pandi. Kõik tahtsid, et ma õe ees vabandaksin, aga mina ei kavatsenudki. Lihtsalt seisin seal ukse juures ja piilusin õue. Selle sama õueukse juures oli aga tihti suviti purgikaas täidetud meega, mille peale sipelgad surema ronisid. Mee sees oli vist mürki ka, kuigi mulle tundus see alati täiesti ebavajalik sest, kõik sipelgad lihtsalt kleepusid sinna kinni.
Linna meenub mulle ka iganädalane pankoogipäev ja palju harvem, aga seda enam oodatud suurepärane terve ahjuplaadi suurune porgandipirukas. Muide ei tea ma ikka veel kedagi, kes suudaks nii head porgandipirukat või koduküpsetatud saiu ja stritsleid küpsetada nagu seda tegi mu linnavanaema.

Rakveresse kolisime seepärast, et seal saime endale ühe pooleldi valmis maja lubada. Õigemini nagu ema ütleb, ei olnud me päris Rakveres, vaid selle külje all kohas nimega Veltsi. Rakverest on mul miskipärast väga vähe meeles. Mina olin siis viie aastane ja elasime seal vaid aasta. Seejärel viidi käiku see kurikuulus maade tagastamise seadus ja loomulikult oli ka meie maja kellegi kunagisel maal olnud.
Ainsad mälestused Rakverega seoses on mul lasteaiast. Näiteks oli veider see, et kui kellelgi oli sünnipäev, siis lasteaeda tulles leidis ta oma kapist porgandid eest. Mind see ilmselt vist ei puudutanud, nagu ka hilisemad kooli aegsed sünnipäevade traditsioonid, kuna ma olen ju suvine laps.
Teine asi, mis mulle lasteaiast meenub, oli puutööring, milles ma aegajalt mõnda puust autot meisterdades valusasti haamriga näpu pihta lõin ja koleda lillakas sinise verevalumi sain.
Ja miskipärast meenub mulle Rakverega seoses lastelaul “Juba linnukesed”, seda aga mitte just kõige paremas valguses. Tükk aega tundus see mulle jube kurva lauluna ja rida mis räägib lastest, kes kui vangis elanud, võtsin ma sel ajal liiga otseselt mõistetavana. Kevadisel ajal kui lasteaias seda ilmselt lauldi, oli väikestel lastel just selline tunne. Mulle üldse ei meeldinud talv.

Niisiis kolisime juba aasta pärast Aruküla külje alla Järsile, kus oli meie kõige väiksem eluase. Arukülla kolisime seepärast, et siin elas ka isa õde. Mina olin septembriks kuueseks saanud ja see tähendas kooli minekut. Esimene kooli aasta oli küll veel üpris lasteaiale sarnane koos oma lõunauinakute, magedate rebimistehnikas kunstitundide ja mänguaegadega. Järgmisest aastast läks aga asi tõsisemaks. Kõik need arvutamised ja kirjutama õppimised viisid meid üha enam lapselikest mängudest eemale ja asemele tulid üksteise tögamised ja kooliaja koerustükid. Mina olin huvitaval kombel aga muutunud varakult üpris tõsimeelseks, mis põhikooli lõpuks päris ekstreemsuseni arenes. Kuid igasugused narrimised olid mulle väga vastu karva. Eriti ajas mind vihale, kui mind niiöelda paari pandi meie klassi ainsa venerahvusest tüdrukuga, kelle nimi oli Irja. Mõnikord, kui keegi mulle millegiga närvidele hakkas käima, läksin ma lausa käsitsi kallale, mis oli veider, sest kuni keskkooli lõpuni olin ma alati klassi kõige pisem ja ka alati olen ma olnud sihuke kiitsakas nagu ma praegugi veel. Seepärast on veider ka see, et koolis on mu parimad sõbrad ja pinginaabrid olnud pea alati kõige pikemad poisid. Tegelikult oleks peaaegu nii juhtunud, et mu pinginaabriks oleks saanud üks ka pisemat sorti poiss, kellega me head sõbrad olime. Nimi oli Andrus Pukk. Aga juhuse tahtel olin ma haigeks jäänud just siis ilmselt teise klassi alguseks ja Andrus hakkas istuma hoopis Reinoga. Aga Riho kirjutas mulle kirja ja pakkus, et ma võin tema kõrval istuma hakata. Andrus Pukiga muidugi olime me ikkagi väga head sõbrad ja pärast kooli tavaliselt läksin ma tema juurde, kus mind toideti ja hoolitseti sama hästi nagu ma oleks nende pere liige. Eriti meeldisid mulle Andruse ema keedetud piimasupid. Andrus aga kolis mingil ajal Arukülast ära ja pärast seda ei tea ma temast midagi.
Aga kuni vist seitsmenda klassini oli mu pinginaabriks Riho, kes oli ka nii kaua pikim poiss meie klassis. Temaga me hakkasime üksteise juures kooki küpsetamas käima. Sai mõned koostisosad kaasa võetud ja varem uuritud retseptide järgi veidi omaloomingulist eksperimenteerimist teostatud. Enamasti tuli siiski päris maitsev see asi välja. Kaheksandasse klassi läks aga ka tema hoopis Tartusse, kus ta siiani elab. Me oleme ikka head sõbrad.
Kaheksandas klassis ühendati meie klass paraleeliga, mis tähendas seda, et mul oli võimalik endale veel pikem sõber leida. Pinginaabriks sai küll Reino, kellega me tegelikult nii väga sõbrad polnudki. Sõbra leidsin aga hoopis Rivo näol, kes nagu juba öeldud oli veelgi pikem kui Riho. Ka keskkoolis jätkus mõnes mõttes sama liin. Kuigi Keskkoolis oli juba pikkasid tüüpe palju enam ja samas olin ma sõbrunenud ka paljude normkasvu poistega.
Aga nüüd mul läks jutt kuidagi väga kiiresti edasi ainult ühe teema ümber. Jäin tegelikult Järsil elamise juurde. Kuigi ega sealtki pole palju kirjutada. Esiteks kuna ka seal elasime vaid ühe aasta. Selgelt on meeles vaid see, et ükskord läks mul miski silma, millest tekkis hulganisti paanikat ja lõpuks kutsutigi kiirabi ka, millega mind koos emaga linna traumapunkti viidi. Selle asja kätte saamine silmast ei võtnud üldse aega ja kuna see kõik toimus hilisõhtul või isegi öö hakul, siis olime nüüd probleemi ees kuidas koju saada. Taksoga me tulema pidime, aga sel ajal ei tahtnud taksod eriti linnast välja sõita. Lõpuks saime siis mingi logu taksoga, millel tuled aegajalt täitsa ära kustusid ja kuna öö oli udune ka, siis ema oli täitsa kohe kartnud, et teeme enne koju jõudmist veel avarii.
Järsilt mäletan veel seda, et esimest korda hakkasin nägema unenägusid, mis mul kunagi meelest ei lähe.
Kui nüüd järgi mõelda, siis Järsi ja Aruküla elu vahele ei saagi sellist järsku piiri tõmmata nagu varasemate elukohtadega. Ikka käisin ma samas koolis, ikka olid mul samad sõbrad, kellest algul mitmed olid põhimõtteliselt vanemate valitud selles mõttes, et mind sõbrustati nende (vanemate siis) sõprade lastega. See ei tundunud tegelikult kunagi õige. Siinkohal ütlekski kõigile, et kui teil on lapsed, siis laske neil omad sõbrad leida, muidu nad ei leia üldse sõprasid.. vähemalt niikaua, kuni teie nende elu paika panete.
Järsi ja Aruküla elu juures on üks veider fenomen. Üks nendest minu needustest. Aruküla on õnnetuse alus. Minul on näiteks Järsile kolimise algusest ratastega õnnetud kogemused. Järsil sõitis siis traktor üle mu pisikese abiratastega ratta. Hea, et ma isegi rattapealt põgenema sain. Kuradi pime traktorist. Arukülla paneelmajja kolides hakkasin ma siis uut ratast ihaldama, mille ma lõpuks ka sain. Seekord juba suurte poiste ratta. Ilma abiratasteta ja puha. Õnnetus oli selles, et ma ei osanud sellisega sõita. Tädipoeg Peep ja tema sõber Imre Kold võtsid mu ükskord staadionile kaasa ja üritasid mind sõitma õpetada, kuid läksid hoopis peatselt omavahel vaidlema, et kuidas seda kõige parem oleks teha. Peep arvas, et peaks väheke kinni hoidma kuni ma tunde sisse saan. Imre arvas aga, et peaksin ise proovima. Vist oli niipidi. Lõpuks tädipoeg ütles, et nii ma ei saa üldse sõitma. Nad muudkui vaidlesid, kuni ühel hetkel märkasid, et ma teiselpool staadionit ratta seljas ja sõidan. Aga ega rataste endaga probleemid ikka jätkusid. Mingi paar ratast mul vist varastati ära. Ühel keerati rattad kõveraks ja kuigi süüdlased saime kätte ja nad ratta uuesti korda tegid, ei olnud selle rattaga enam päris normaalne sõita ning varsti hakkasid ka igasugused muud mehhaanilised jamad. Ja loomulikult tegin ma ka hulganisti kõige arusaamatumaid ja valusaid kukkumisi. Näiteks üks kord sõitsin prügikasti ees telliskivile otsa, mistõttu ma lõua nii puruks kukkusin, et seda taas traumapunkti kinni panema pidi minema. Ja ühekorra tuli lihtsalt rattaga nokka tõstes ratas alt ära. Teate küll - valus, valus. Noh nüüd ülikooli ajal on mul üks vana grupivennalt odavalt ostetud ratas, mis pole seni alt vedanud. Ja varastada seda ka keegi ei taha. Paar korda on küll napilt läinud, et oleks sellega sõites liiklusele jälle jalgu jäänud, aga siiski on väheke tunne, et õnn on tagasi tulnud.
Aruküla on üldse paras õnnetuste magnet. Ja kõik vananeb ja laguneb. Ja kõik ebaõnnestub. Traumapunktis hakkasin ma üldse erinevatel põhjustel nii palju käima, et kui ükskord mingis komöödia seriaalis (vist Seinfeldis) nägime, kuidas ühte meest haiglas nii hästi tunti, et talle kohe oma näopildiga kohvitass toodi, siis naerdi minu kohta, et kas mul samamoodi. Sellest hoolimata on siingi meeldejäävaid ja vahel isegi häid kogemusi olnud. Üks mõningate kukkumiste põhjus oli tegelikult üks huvitav mäng. Meil on majataga väike võsa, kus me mängisime kulli nii, et kunagi ei tohtinud jalg maad puutuda. Roniti puude otsast järgmisele ja mõnikord kättesaamise hirmus täitsa hüpati. Vaid vähesed puud olid vanad ja tugevad. Enamus olid õhuksed painduvad lepad või pajud või mis iganes nad olid. Üks teine lahe mäng tuli praegult veel meelde, mis oli ka ratastega seotud. Tegime ratastega pika rea ja siis esimene valis kõige lahedama, mõnes kohas kõige hullema raja. Ülejäänud pidid siis talle täpselt järgnema. Ja kui keegi kuskil kivi taha või porisse kinni jäi, siis pidi need jala mahapanemised meelde jätma. Mänge oli muidugi hulganisti: ukakas, mädamuna, noolekas, tatitorudega sõja pidamine, või veesõda. Hiljem mängisime varem mainitud kullimängule sarnast ka Pajupea veehoidlas, kus küll võis jalg maad puutuda, aga hullumeelsed hüpped kõrgelt tammilt ja kanali veejaotuskohast läbi libistamised ja muu taoline muutsid tavalise kulli palju huvitavamaks.
Ahjaa, sõpradest ja vanemate valitud sõpradest sai juba räägitud. Päris Arukülas hakkasid ka siis oma valitud sõbrad tekkima. Ometi olid sünnipäevad üks kogum lapsi, kes üksteisega üldse kokku ei sobinud. Sünnipäevad ise olid morsikad praetud pelmeenide ja salatiga. Muide sellist toitu pidasime päris heaks. Aken pidi muidugi lahti olema, et muusika välja kostaks. Muud eriti sünnipäevast midagi ei mäleta. Muusika õue mängimisest aga teine lugu. Ükskord tegime õe ja paari sõbraga rõdult mingit wannabe Rock Summeri festivali. Kusjuures täiesti mõttetu muusika oli kassetikast ja rõdu all kuulas vaid õige vähe lapsi.
Väiksena kartsime õega hullumoodi äikest – nii välku kui ka müristamist. Nüüdseks on see üks selliseid asju, mida mulle vastupidi hullumoodi meeldib vaadata. Siis aga kolisime me äikese ajal koridori, kus kuulsime vaid müristamist ja sedagi summutatult. Tihti võtsime ka teki kaasa, mille tõmbasime üle pea. Huvitav on tegelikult see, et äikesetormid olid siis tõepoolest võimsamad. Seda tunnistab ka vanaema.
Natuke veel koolist. Algklassides, võibolla kuni kuuenda klassini oli meil üks tore mees klassijuhataja, Peeter Moosaar. Tal on Lahemaal maamaja, kuhu ta siis iga suvi meiega klassiekskursiooni korraldas. Algul olid ned sellised matkad, kuhu toodi kastikaga jalgrattad kohale ja siis sõitsime Lahemaal ringi. Hiljem hakkasime isegi Arukülast ratastega sinna sõitma. Nende suvede üks meeldejäävamaid asju oli päris algusaegadest. Peetriga harjutasime me ka koolis näidendit, mille me lõpuks siis esitasime kooli ees aga meile endale meeldis veel enam see esituskord, mis tema maamajas sai tehtud. See näidend oli metsa elukate teemal ja mina olin karupoeg ja Riho loomulikult karu isa. Nüüd igakord, kui on klassikokkutuleks, siis kõik meenutavad ja naeravad selle näidendi peale. Teine asi nendest reisidest, mis mulle väga meeldis, oli kui ükskord Loksas piirivalve sadamas saime piirivalve kaatrile, mis oli sel ajal ainulaadset tehnoloogiat täis topitud. Tegime sellega väikese tiiru merel ja poistele meeldis loomulikult kui demonstreeriti kuulipildujaid.
Üks asi, mis Lahemaal ja Arukülal on väga ühist, on suured kivid. Lahemaal on näiteks Eesti suurim rändrahn ja kui ma ikka õigesti mäletan, siis Arukülas suuruselt neljas. Aga Arukülas on neid rahnusid lausa kolm. Seega oli meil poistel siis veel üks koht kuhu ronida ja kust heal juhul alla võis kukkuda. See suurim neist kividest on kohas, kus inimesed olid oma aiamaad rajanud. Loomulikult oli nendest aiamaadest möödakäies aegajalt himu teiste maasikaid näpata. Aga ükskord jälle kivilt tulles ja tagasiteel mõnest aiast läbi käies käed maasikaid täis, jäime mu ema sõbrannale silma. Loomulikult sai siis ema ka sellest teada ja minu jaoks tõusis sellest suur pahandus, sest ema on mul üpris kergesti pahandav. Jah, pahandused tõusid hästi lihtsalt. Esimene suitsu proovimine, ropendamine, vastu vaidlemine, mis iganes. Võib öelda, et hea siis, et ema kõiki me pahandusi ei teadnud. Mulle endale on aga kõige hullema pahandusena meelde jäänud kohe päris kuri asi, tegu, mida ma siiani kahetsen ja üheks oma tõsisemaks patuks pean. Suve alguses käisime me tihti pisikeste kaeveaukude juures, mis mõnes kohas olid. Need olid vett täis ja seal me jälgisime kuidas konnad kudusid ja kuidas siis arenesid kõigepealt kullesed, siis sabaga konnad ja lõpuks päris konnad. Aegaajalt me tõstsime kulleseid kuivale, kuid veel hullem oli see, kui me ühel korral ühe konna kinni püüdsime, ta pleki sisse kinni voltisime ja katlamaja kuumadele torudele küpsema panime. Alles tükk aega hiljem tuli meil see uuesti meelde ja kui siis läksime vaatama, leidsime pleki seest luukere. Esimest korda tundsin ma, et olen midagi väga valet teinud ja elu pühalikkuse vastu eksinud. Siis me korraldasime sellele konna luukerele sõpradega meremehe matused. Sama plekk karbi sisse panime ka lille ja uputasime siis pühalikult samasse veeauku, kus ta sündinud oli. Isegi pisike kõne käis sinna juurde.
Edaspidi muutusid meie mängud taas normaalsemaks. Näiteks käisime pumbamaja taga suure liivakallaku peal kollaste Volvo kallurtraktoritega mängimas. See konkreetne traktori mudel lihtsalt pidi kõigil olemas olemas. Mõned poisid käisid ka Kalesil masinakeskuses ja palusid ennast traktoristidel sõidule kaasa võtta. Mina seda kunagi ei teinud.
Mõnede oma maja sõpradega tegime aga keldrisse oma poiste klubi. Tõime seintele Teenage Mutant Ninja Turtlesite postreid ja igat muud nodi, mis oluline tundus. Kaua sellisel keldriklubil muidugi toimuda ei lastud.
Rivoga käisime aga tihti metsades kolamas. Ükskord otsustasime, et läheks õige jalgsi Raasikule, mis on järgmine asula, kui rongiga Tallinnast eemale sõita. Tagasituleku otsustasime aga otse läbi metsa lõigata, kuna hakkas õhtu kätte jõudma, pimedaks ja jahedaks minema. Muidugi suutsime me just sel korral metsa ära eksida ja veel suurema ringi maha käia kui Raasikule minnes. Lõpuks kuulsime rongi müra ja selle järgi leidsime õige suuna taas kätte.
Ajast, mida ma lapsepõlveks söandan nimetada tooks veel välja ühe kakluse. Minu vastaseks oli küll paar aastat noorem poiss kui mina, aga see eest oli ta pahapoisi kuulsusega ja mitte ilma asjata. Nimi oli Raigo aga poisid kutsusid ja kutsuvad siiani teda surmaks. Kaklus lõppes õnneks kiiresti ja väga suurt kahju ma ei saanud, aga sellest ajast peale mõnda aega käis ta minuga ikka ja jälle tüli norimas. Ma kartsin, et ühel hetkel võib ta korraliku kakluse alustada. Ükskord ma ütlesin isale, et ma kardan ühte poissi, mispeale hakkas mu isa mulle karated õpetama. Isa oli omal ajal selles ja ka tennises päris tegija. Minul jäid need õpingud aga siiski üpris lühikeseks. Või siis, niipalju ma siiski õppisin, et ühekorra kui linnas ennast varga eest oli vaja kaitsta, suutsin ma enda vaevaga teenitud palga endale hoida.

Kindlasti oleks sedalaadi väikeseid seiku veel kirjutada, aga ega siis kõik korraga meelde tule, aga vähemasti sain ma mingi ülevaate oma lapsepõlvest nüüd kirja pandud.

Aeg on õpetus

Enamiku kreeklaste jaoks ei omanud aeg suurt tähtsust. Minevikus toimunut ülistati ja tulevik usaldati jumalate juhatusse. Seepärast oli nende jaoks kõige olulisem igapäeva elu, mille osaks oli ka jumalate austamine sooviga, et samasugune kohtlemine siis ka jumalate poolt inimestele osaks saaks. Oli aga üks märkimisväärne erand. Noormees nimega Kleion, kes koolis käies erinevalt teistest nägi tuleviku olulisust. Talle tundus, et kreeka rahva ja kultuuri saatust ei saa jätta jumalate kätte, kellel olid alati omavahelised probleemid ja afäärid. Kreeklased tundusid Kleioni meelest jumalatele teisejärgulisena ja tulevik tundus küllaltki tume.

Üha enam oma mõtetesse vajunud Kleion muretses varsti nii palju, et unustas isegi söömise, mistõttu ta lõpuks ära suri. Sel ajal kui inimesed üritasid selle veidra poisi unustada ja teised jumalad vaidlesid, kas Kleioni koht oleks Elüseumi väljadel või allmaailmas, otsustas aja valitseja, titaan Kronos, kuuldes Kleioni surma põhjusest, ta hoopis uuele elule äratada. Kronos teadis kreeklaste tulevikku, nende tõusu Aleksandri juhtimisel, allajäämist Rooma leegionitele ja sellele järgnevat allumist Bütsantsile ning türklastele, viimaks aga ka taas iseseisvaks saamist. Ta andis Kleionile endale valida tema uue elu aja. Kleion kuulanud lühidalt tuleviku kohta, soovis uuesti ellu ärgata aastal 1821, kui Kreeka taas vabaks saab. Ta arvas, et pärast pikka võõrvõimu saavad ka ülejäänud kreeklased temast paremini aru. Kui Kleion oli aga mõnda aega elanud selles uues maailmas, kus isegi vanad jumalad olid sootuks unustatud, nägi ta järsku, et inimene ei saa liiga palju tuleviku peale mõelda. Hoolimata selest, millist tulevikku jumalad pakuvad, on elu siiski suures osas sama ja inimese jaoks on kõige tähtsam siiski oma elu võimalikult väärtuslikult elada. Just väärtuslikult elatud elu loob ka väärt tuleviku. See oligi Kronose õppetund oma surelikule austajale.

--

Mu õel oli koolis jäetud koju ülesanne kirjutada Vana-Kreeka müüte järele aimates jutt. Ehk siis midagi õpetlikku või midagi seletavat. Kindlasti peaks seal olema ka müütilisi olendeid või jumalaid ja muidugi kangelaslikkus või ohvrimeelsus peaks sinna juurde käima. "Et siis peab rahvajutu fabritseerima", ütlesin mina. Teate küll rahvajutte - keegi täpselt ei tea autorit, liigub suust suhu, ühe mälust teise pähe, kuni keegi selle üles kirjutab. Ütleme siis nii, et see eelnenud jutt ringles juba mõnda aega inimeste vahel, kuni õde selle lõpuks lihtsalt üles kirjutas.. kahjuks on autor kõigi mälust kadunud;)

Spore preview videos

8th september this year! Lets hope this is the final release date.
I gathered some nice preview videos from Youtube.

short trailers:
http://www.youtube.com/watch?v=jVH9Q8M8eaQ
http://www.youtube.com/watch?v=bdvl-27KvCM&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=ZQ362cxsFFc&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=wXXuosvkkOc&feature=related
long trailers and previews:
http://www.youtube.com/watch?v=3yGndc_XWiI&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=IQvswZ39vq0&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=T8dvMDFOFnA&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=TwHb-ny9ICE&feature=related
Robin Williams with Spore creature creator:
http://www.youtube.com/watch?v=V5TXEUiR1Xk
cell stage:
http://www.youtube.com/watch?v=7NJP0ZE9_wE
http://www.youtube.com/watch?v=ajBcCpZ5SWs
creature stage:
http://www.youtube.com/watch?v=XT-d9btS660
http://www.youtube.com/watch?v=V_wnoFGGyyE
http://www.youtube.com/watch?v=DeMhBUsnswA&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=vCKDMOJo7V4&feature=related
tribal stage:
http://www.youtube.com/watch?v=x8Jbitj2ur0
http://www.youtube.com/watch?v=fY99Gn1ZTaM&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=hTYpvpjzJ48&NR=1
civilization stage:
http://www.youtube.com/watch?v=tbuqtJANWOA
http://www.youtube.com/watch?v=6h50Til09L8&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=XwwchmNZflQ&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=3btyCZ5Amzo
Space stage:
http://www.youtube.com/watch?v=Zv6LUtjaDyQ
http://www.youtube.com/watch?v=xWlBEfQd2tE
http://www.youtube.com/watch?v=VdHsMJRszck&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=nb4qkZY-d-0&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=5C3ARN81lpQ&feature=related
Creature creator tutorials:
http://www.youtube.com/watch?v=ZRr3lgckIAM
http://www.youtube.com/watch?v=YWczRAiJnu8

Indigomomendid

Kui väike Elisabeth mu tuppa kõndis, siis tal oli silmades selline säde ja tema üldine olek oli nii julge ja enesekindel, nagu ta oleks mind juba ammu tundnud. Tegelikult me kohtusime esimest korda. Ka minul oli selline loomulik julgus ja hea tunne sees. Peaksite teadma, et mitte kõigi nii väikeste lastega ei ole ma nii julgelt ennast tundnud. Näiteks oma tädi tütre pisipoegadega ei ole kunagi sellist vastastikust julgust olnud.

See siis ongi, kui kaks indigolast kokku satuvad. Päris üksteise mõtteid me ei lugenud, aga kui mul tuli aegajalt ikka selle varsti kolmeseks saava pisikese neiu sõnadest arusaamisega probleemi, siis aitas mind mu intuitsioon ja ma ei pidanud peaaegu kordagi laskma tal ennast korrata. Meie sõbrunemine käis põhimõtteliselt hetkega ja see oli hästi ilus ja aus. Kui külalised meilt lahkuma asusid ja Elisabeth oma emaga juba uksest väljas, teised lahkujad aga ummistasid ukseesise, siis küsis ta ema Elisabethilt, et kas ta tahab onu Taunole kalli ka anda. Elisabeth oli veidi segaduses. Ta tahtis küll, aga meie vahel oli nii palju inimesi. Ja siis ütles Elisabeth kõigile kuuldava valju häälega, et jah, ta tahab Taunole kalli ka anda ja kõndis otse inimeste vahelt läbi minu juurde. Mina laskusin põlvedele ja ta andis mulle hea sügava kalli, mille peale tuli teiste suudelt selline ohe, mida kuulete tihti ameerika komöödia filmides südamlikul hetkel.

--

Viimane kord Gerliga kohtudes,.. tema Tartusse minekut tähistades tuli ta mõttele, et ma olen äkki emo. Seda seepärast, et temaga koos olles on mul olnud päris võimsaid emotsionaalseid puhanguid. Ja ka algsest ettevaatusest, et me liiga lähedaseks ei saaks, ei tulnud põhimõtteliselt midagi välja. Emotsioonid tegid oma töö ja kuna eraldumine oli paratamatu, sai see päris raske olema. Tegelikult võib öelda, et raskem osa oli isegi eelmistel kordadel. Selleks korraks olin ma suutnud sellega juba mingil määral leppida. Sellele emo-olemise jutule hakkasin ma aga muidugi vastu vaidlema. Emo on midagi muud. Nende iseloomu osaks ei ole mitte ainult suur emotsionaalsus, aga ka mõningaid asju mida ma imelikuks pean või isegi taunin. Niisiis jällegi ütlesin ma Gerlile, et ma ei ole emokid vaid indigolaps.. hästi eriline inimene (VSP - very special person). :)

Ka indigod on küllaltki emotsionaalsed, kuna nad on oma olemuselt ausad. Indigolaps tunneb mitte ainult valet öeldes ennast halvasti, vaid ka millegi ütlemata jätmine teeb ta südamele haiget. Kui tundeid välja öelda ei saa on valus, valusam isegi kui see valu mis tekib tõe välja ütlemisest/näitamisest, millel ei ole reaalse elu vastu rammu. Gerli, ära kunagi arva, et sa ei meeldi inimestele. Mõnele ikka meeldid.

--

Uus inimkond on tulekul. Ilmselt küll aeglasemalt kui raamatutes ennustatud või kui me tahaksime, aga maailm saab teada, mida tähendab ausus, õiglus, armastus ja loomulikkus. Ka aja mõiste ja aja kasutamise oskus, vaade sellele kuidas elada ja milline tegevus on vajalik ja tõesti asjalik, peab leidma oma koha uues maailmas (ära aja segamini Ameerikaga).

Kõik tahavad elada. Tehakse vahet elamisel ja olemisel ehk vegeteerimisel. Tihti nähakse väärtusliku elu alust kogemises ja kogemustes. Iseenesest ei olegi see vale, aga fanaatiliselt kogemusi otsida, olemine raskelt tegevusi täis pressida ja siis uhkeldada, et oled juba nii kiiresti näinud nii palju elu ning nautinud seda aktiivselt - see on vale. See ei ole loomulik ja nii tegelikult ei saa midagi. Selline tegevus on aja viitmine ja seepärast tundubki justkui hea elu. Tegelikult on aga inimese hinges tekkinud tõrge, loomulikke kogemusi nii kähku ei saa, aga kiiresti kuhjuvad üldiselt võltsid tunded (seda isegi ei teadvustata endale, võib isegi öelda, et selline inimene tavaliselt valetab edukalt iseendale), mis koormab inimese aju üle. Tekib stress.

Mõned ütlevad, et neil pole kannatust, neil pole energiat, et elu kogemusi rahulikult oodata. Kuid vaid selline on tõeline täisväärtuslik elu. Sel juhul on kogetu loomulik viis saada naudinguks nii, et sa seda tõesti ka mõistad. Inimesed, kes enda elu täis planeerivad, et pidevad tegevused neile pidevalt midagi uut annaksid, on tegelikult nagu ameerika pensionäridest turistid, kes sõidavad bussiga kõigest mööda ilma et tõelistele väärtustele tähelepanu saaks jääda, pildistavad aga kõike pinnapealselt ilusat ja huvitavat ning hiljem siis meenutavad, et vaat kui palju sai nähtud. See ja see oli seal, aga mida nad nähtust tegelikult teavad, mida nad sellest tegelikku kasu said.

Aktiivsus ei tohiks tähenda vaid pidevat tegevust ja tegevusjõudu vaid hõlmama endas ka inteligentsi valida tegevusi, näha tegevuste väärtust. Tõeliseid kogemusi saab inimene, kes võtab endale aega, kui palju iganes,.. ei plaani ja ei karda. Tõeline väärtus seisneb tähelepanul ja mõtlemisel. Mõtlemine on aga palju aega nõudev protsess. Veidi aega tagasi nägin televiisorist, kanal kahest, kus tavaliselt midagi head ei tule, saadet Alari Kivisaare fotografeerimise hobist, mille käigus ta õppis nägema asju, millest ta sõber lihtsalt iga päev mööda kihutas. Sõber oli ülimalt üllatunud, kui küsides mõne foto kohta, kus maal need tehtud on, sai vastuseks, et siinsamas Eestis, Viimsis, sõbra enda kodukoha vahetus läheduses.

Mis kasu on inimesel aktiivsusest ja mitmekülgsetest huvidest, kui tal pole vähimatki tähelepanu, kannatlikkust, lahtiseid meeli ja mõtlemist. Te ei kujuta ettegi kui täiuslik maailm on!

--

Rääkides, et indigolapsi, ausust ja tõelisust tuleb maailma aina juurde, näeme tegelikult vastuolu. Päriselt ei ole seda ju siiski veel eriti palju ja pigem on Indigojõud võltsi maailma glamuuri ja lihtsameelsuse pideva rünnaku all. Isegi noored,.. nad räägivad, et tahavad elu näha läbi kogemuste, samas ütlevad, et ei taha väga kaua elada ja ilmselt teevad endale midagi proovides varajase lõpu - siis näiteks kas narkootikume või kasvõi lihtsalt kõrghoonest hüppamise adrenaliini ja valu. Räägitakse kartusest surma ees ja kui võlts see on. Aga miks te kardate elu. Surnud jõuate te veel pikalt olla. Enesetappe teevadki peamiselt kahte sugused noored. Ühed kardavad elu, teistel on igav ehk siis nad peavad elu mõttetuks, ütlevad, et elu mõte või missioon on kadunud. Muidugi on ka kriisi põhjusel tehtud suitsiide, kuid siinkohal võib öelda, et igasugune enese hävitamine on mõtlematu tegutsemine. Koguge endale veidi julgust, tahet ja kannatust ning pöörake oma nägu taas päikese poole.. siis jäävad varjud selja taha. Pöörake oma elu lihtsalt uude suunda, riskige.. miski ei saa ju sellises olukorras enam halvemaks minna. Minu arvates pole elu mõttel midagi pistmist sellega, mida konkreetselt maailmas tehakse. Elumõte on meie endi julgus ja usk. Ja pidage meeles, et mitte tegevus või tegevusetus ei määra tahte üle vaid tahe tegevuse, tegevusetuse üle.

Ühes laulus öeldakse: "Leave behind your fears, please believe." Ja see ongi kogu saladus, et rõõmu tunda.

Jolly good time to you my brothers and sisters!

Sonett 75

William Shakespear

Sind vajab minu vaim kui toitu elu

või nagu vihmahoogu janus maa;

mind aina kiusab sinust mõlgutelu,

ei ihnsal unuda ta rikkus saa.

Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks

teeb meele näriv kartus varga ees;

kord sinuga ma üksi olla tahaks,

siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.

Kord sinu nägemise küllast joobun,

kord nälgin, unistades uuest peost;

ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,

kui nendel sinuga ei ole seost.

Nii päevast päeva paast ja priisk,

kord küllane, kord kasin on mu liisk.

Honesty of child says: For peace, just make peace

"Daddy, daddy.. i want this three kiloton nuclear missile and this mega-mecha robot killer action hero from that toyshop we visited yesterday! I swear i will be a good boy.. I fight on the good side!" said little mister president, when his parents asked what he would like to get for birthday. At then, he didn't know anything about politics, international law or nuclear proliferation pact yet. Well, he had thought that he want to be someone important when he grows up, but he actually had no idea what future brings for him, nor he didn't had any certain plans.

Does child know what is a war? Or, what is peace? As young boys we often play with toyguns or lead armies of miniature soldiers across the difficult landscape to conquer enemy base at the other end of the room. Yet, i have really vivid memory of that time when war got reality for me,.. when i started to fear it. It is weird because, for a kid, a war with his friends should be more real than something that really and seriously threathens his homecountry. Real conflicts happen behind a horizon and for children almost anything behind his ordinary homeground is just as fantastic as stories from the book or the games he is playing. When i was at the age of nine or ten, somehow i knew that something serious is happening. I guess i saw that seriousness in the faces of people. How can a kiddo see the dream about tank forcing its way through the corner of his room, wounding people you know, raising a cloud of dust and making unimaginable noise when it fires its main gun? I had not even seen a real tank yet. Actually i still haven't. Toy soldiers don't bleed, floor of your room is not dusty and houses you have created from some boxes doesn't fall into rubble when tank rams these. Also the shooting sound is made by your own mouth, that although being as loud as one such a young man can make it, is still sufferable and doesn't threaten anyone. But then one day i overheard about how in our capital city, where also my grandparents lived, simple unarmed people are standing against the invading troops with guns and tanks. That was scaring me. Security of the ordinary life, as i saw it, was suddenly deeply disturbed.

How much is there a completely safe places on Earth today? I should say that no place is safe anymore, and things are getting even more worse, because the reasons why wars are fought get more and more regular. Still, you can see in tv or newspaper that some kids are more fortunate than others. Or are they? Growing up in a comfty and seemingly secure environment doesn't lose the problem. In US and western Europe, people had almost forgotten how much on thin edge the balance of the world is. Our world has seen two World Wars, wars that were waged on so large territory, that it was seen as the entire world. And yes, these had actual effects on the entire planet and society. Especially the second one had a warning for us. Human had made it's own destruction possible. But still, that didn't make countries to throw away their weapons. It made industry of war even greater. Even more powerful weapons were created. Half the century, people basically believed that balance resides in the fear of war. When we know how we can create the apocalypse, we just don't risk with it.

I call the people of the new millenia, a children of the war. That is because now we understand that this fear of destruction is not keeping the wars at hold. We, who have free access to information from television or internet, see how simply everything can fall into dust. Smarter ones of us see also the real reasons behind the problems and maybe even the solution. Only way to ensure the peace, is the total disarming of the world. And the last is possible only if we understand what every human needs and doesn't need. Everyone needs food, water, home, freedom, love and security. I wouldn't say we shouldn't have anything else, but every such thing that we can live without, helps to ensure the peace. I hope you understand that every war is fought because of the wanting and needing or some other selfish reason. Seeing new generation of children being smarter, much more empathic, having the sense of the coming things and moreover, they have the knowledge and abilities to know how to use this sense. They may be the salvation we have been waiting. At least with right kind of guidance, that can be. So kids today may be almost like veteran soldiers, who say that only good war is winning war, and the only way to be sure to win the war would be the peace.

I guess it can be said that humankind, the civilization was born from the war, but now it's the time for the child to find its own path without mother. It's time for the new era of illuminated reason and wisdom and truth. I think it's the right time to start teaching the youth the way of peace, because the old world shows the marks of fatigue. It may be dying and it even wants to make a peace with the new generation, the new world. But remember, you can not give a peace offering with a clenched fist. Francois de la Rochefoucauld said: "Quarrels would not be so long if the fault was only one-sided." If the new generation wants to live in peace, it should just hold from anything that may aggravate the situations. It should learn humility and forsaking the selfish desires. New peoples should know how to say no to themselves. They should encourage positive discourses and be open for feelings.

EKG - see ei ole absurdipoeesia!

EKG on elektrokardiogramm, mis näitab mu südame rütmi. Aga see on veel miski. Kolm olulist tähte. Ja juhuslikult täiesti ajalises järjekorras. Ja terve maailm aga vaid üks mina.. või oli meid rohkem.

Take my love, take my land,
Take me where i cannot stand.
I don’t care i’m still free,
You can’t take the sky from me.
Take me out to the black,
Tell them i aint coming back.
Burn the land and boil the sea,
You can’t take the sky from me...
There’s no place i can be since i found serenity,
You can’t take the sky from me.
-from the Firefly-

Number üks.. see on armastus mis lihtsalt on. See on kõike hõlmav ja rahu tekitav. Kuid see on jumalik, aga inimene vajab ka konkreetsemat armastust. Ja siis tekib armastus, mis on salapärane unistuse taga ajamine. Aga asi läheb veel keerulisemaks, sest avastad midagi veel. Armastus, mis on sügav saladus ja saabki selleks vaid jääda. Ja lõpuks tundub mingil hetkel justkui lahendus käega katsuda, kui õpid iha tundma. Iha, mis on nii reaalne ja käega katsutav. Pole mingit saladust ja on vaja vaid tahtmist. Aga siis hakkad mõtlema, et kas kõigest iha on väärt mitme erineva armastuse hülgamist vaid selleks, et valust lahti saada ja nautida. Ja niimoodi kahevahel, leiad järsku hoopis vastandliku tunde - viha.

Ärge võtke mult armastust. See ongi minu maa ja minu pühalikkus. Aga kas on võimalik, et armastust on liiga palju. Või et armastusi on liiga palju. Tundub, et on. Sest segadus just sellest tõusebki. Siis mõtled, et ole siis realist ja tee kained otsused. Elimineeri võimatu, hülga unistus, lükka tagasi see, mis käib su aususe vastu.

Aga ei saa tegelikult unustada neist ühtegi, sest muidu tunned veel suuremat kaotusevalu, kui hing kanda suudab. Võta siiski ära mu armastus,.. mu taevast sa minult võtta ei saa.

Animator vs. Animation

Lads and lasses, i will advise ye to watch this animation in DeviantART by Alan Becker. It is DA's alltime most popular artwork, showing that drawing skill is not most important thing when ye wish to do an amazing animation.

http://alanbecker.deviantart.com/art/Animator-vs-Animation-34244097

EX MALO BONUM ehk halvast sünnib hea

Möödund nädal oli jälle mu verega see sama jama mis aegajalt ikka, aga lisaks sellele oli pidevalt peavalud ja lõpuks oli mitu päeva isegi kõht lahti. Kui tavaliselt ma ütlen, et peavalu ma mõtte jõul ravida ei suuda, sest mõte on peavalu pärast täiesti kontrollimatu, siis seekord ma isegi ühel päeval suutsin sellega hakkama saada. Aga jah, sihukese mitme häda kambaka vastu ikkagi ei suuda kuidagi. Seepärast olin ma see nädal pea täielikult ka tubane. Vaid reedel sai linnas käidud, kuna oli väheke ka kohustust selleks. See eest sai selle nädala teisiti kasulikult mööda saadetud. Näiteks olin kunstiliselt aktiivsem kui ligi aasta jooksul üldse. Pisike näkineiu kuju, millega sai juba tükk aega tagasi algust tehtud Kudruni puutööringis ja mis päris pikka aega üldse ei edenenud, on nüüd peaaegu täiesti valmis. Kuigi jah, sellega olen ma ka suuremat vaeva näinud isegi päris mitme viimase nädala jooksul. Aga nüüd ma hakkasin ka ühe maaliga pihta. Algul tundus, et käed on maalimise täiesti unustanud, sest tõesti maalinud pole juba väääga kaua.

Lisaks kunstile tegelesin ka töö saamise asjadega.. kokkulepped. Esmaspäeval lähen Arte Gümnaasiumisse vestlusele. Liia ka. See on parajalt jama tunne tegelikult, et ma kalli kursaõega pean konkureerima ja kuigi ma tean, et ma olen parem õpetaja (seda tunnistas praktikal ka Liia ise), siis on mul miskipärast kahtlus, et koolid, kus tegelikult on valdavalt ikkagi naiste kollektiiv, näevad esimese pilguheiduga ilmselt pigem Liia võlu. Ega tegelikult ei tea kah, aga igaljuhul ma arvan, et kumb iganes meist selle töö saab, tunneb ennast veidi kehvasti, kuna võttis teiselt ühe vähestestki tööpakkumistest, mille vastu meil huvi on. Jah, ega ma ei teagi, mis siis teen, kui seda tööd ei saa. Saatsin ka ühele reklaamifirmale oma CV, aga nad pole seda isegi vaadanud.. mis on muide väga veider. Ilmselt peab siis, kui õpetaja töö kaotan, minema päris selle reklaamifirma uksele koputama. Ei taha rohkem tööotsingutest kirjutadagi.

Ah jaa, ma pingutasin natuke ühte oma djembedest ka, ja see hakkas kohe palju parema kõlalist heli tegema. Vaatasin ka olümpiamängude avatseremooniat ja siis kui seal suurte trummidega põristati, lasin kodus täiest jõust kaasa. Siis ma kirjutasin veel hulganisti muusikat plaatidele.

Mis ma veel tegin,.. Reedel käisin Kristiine kaubakeskuses ostoksil, kust sain ühe väga laheda asjakese, mida juba ammu ihaldanud olin - Pisikese musta kaabu, mis mulle sobiks. Teate, ma käisin terve reede õhtu kodus see peas ja imetlesin pidevalt peeglist, mõtiskledes omaette, et kui palju ma meenutan Slash'i Guns'n'Roses'ist. Hiljem vaatasin internetist järgi ka.. täitsa erinev nägin ikka välja. Tal esiteks oli kõrgemat sorti torukübar. Aga anyway, ma olen hullult rahul oma outlooki üle selle kaabuga.

Siis ma vaatasin vahepeal ära veel paar filmi, mis märkimist väärivad. Üks oli telkust sihukese nimeline nagu "Fierce People" (raevukas rahvas), kus üks poiss pidi suveks oma antropoloogist isa juurde Lõuna Ameerikasse ühe hästi jõhkra hõimu keskele elama minema. Kui aga tema plaanid hävinesid, kui ta oma emale kokat tuues politseile vahele jäi, hakkas ema ennast süüdi tundma. Otsustades kõike muuta, kolisid nad New Yorgist maale, ühe ema ammuse tuttava.. hästi rikka tuttava häärberisse. Seal aga hakkas peatselt poisile tunduma, et ta siiski elab ja uurib ühte ebainimlikult jõhkrat hõimu. See rahakate inimeste hõim avaldas oma jõhkruse ajapikku, muutes külaliste elu ja iseloomu igaveseks. Aga nagu seal öeldi,.. halvast sünnib hea - tundis poiss pärast seda ennast palju tugevama,.. tõelise sõdalashingena.

Teine film oli Wall-E, mis viieteistkümnendal augustil ka meie kinodes linale jõuab. Oli päris häid, naljakaid kohti, mis vast ei ole nii eriline enam Ameerika animatsiooni puhul. Ka armastus ja tundlikud kohad, mis alati selliste, eriti Disney animatsioonide juurde kuulub, oli seekord päris hästi väljendatud. Eriti lahe olid aga joonistamise stiil, temaatika ja paar väga lahedat iroonilist või ütleme siis, musta huumoriga vürtsitatud asja. Päris kümnest kümmet vist ei annaks, aga igaljuhul mina soovitaks küll seda kinno vaatama minna.

Midagi olulist juhtus kindlasti veel. -Mõttepaus-

Minu jaoks oli oluline ka üks unenägu mida nägin. Tähtis oli see mitmel põhjusel. Esiteks võiks öelda, et see oli rekordilise pikkusega ja kõige sürrealistlikum unenägu mida olen näinud. Teiseks aga hiljem järele mõeldes tundub see justkui religioosne kogemus, sest hommikul hakkasin ma igaljuhul kahtlema oma usus, et jumal-energia ei ole enesest ja maailmas toimuvast teadlik, elav ja mõtlev olend või asi või mis iganes. Võibolla ma kirjutan sellest millalgi pikemalt. Lühidalt võiks öelda aga, et see unenägu oli justkui showoff mõnele mu senisele küsimusele vastamiseks universumi, inimese, aja ja jumala enda kohta. Kokkuvõttes tugevdas see mu ka vahetevahel kõikuvat usku, andis mulle veelgi julgust ja elujõudu ning aitas päris kiiresti panna mitmed mõtted omale kohale.

Aga nüüd vist küll tänaseks aitab. Ma hakkan nüüd jälle kannatamatult ootama töövestlust ja The Wailersi kontserti. Adios amigos!

Attack of Inimloom(us)

Täna nägin ühte väga veidrat filmi. Veider oli juba seegi, et filmi originaal pealkiri on "Human nature", aga meiten keeli oli Loomalik instinkt,.. ehk siis sasipidi. Film on kolmest inimesest. Tegelikult üks neist pidas ennast seni ahviks, kuni kohtub teise tegelasega, mehega, kelle kodune kasvatus temast igasuguse loomalikkuse põlgaja, isegi peaks ütlema vihkaja oli loonud. See mees varasemalt tegelenud hiirtele lauakommete õpetamisega, otsustab teha ka "ahvmehest" tsiviliseeritud härrasmehe. Filmi kolmas tegelane on naine, kelle võimas karvakasv on ta põlguse ja pilgetega inimkonnast eemaldanud. Mõne aja pärast aga tekis temas igatsus armastuse järele. Kirjutades loodusteemalisi romaane, tuleb ta tsivilisatsiooni tagasi, laseb endale ravi teha, et olla tavaline, ilus, sileda nahaline naine. Kuna viimase ja metsikust ebaloomulikuks pidava mehe vahel olnud põgus armulugu hävineb ühe kena prantsuse näitsiku pärast (otseseks põhjuseks on see, et mõlemad naised tahaksid last, aga karvase naise last kujutab loodust põlastav mees ahvina ette), otsustab nüüdseks juba täiesti tavaliseks iluduseks saanud enam üldse mitte karvane naine pöörata ümber ahvmehega toimunud tsiviliseerimise progressi ja talle taas näidata tema algset vaba hinge, mis ilmselt juhtubki ainult tänu kaelarihmale, millega härra tsiviliseerija talle oli just algul kombeid õpetanud, andes talle valetoimingute peale elektrilöögi. Elektrihirmus ahvmees ja petetud naine elavad taas metsas, kuni härra tsiviliseerija hakkab tundma, et ikkagi armastab seda nüüdseks tegelikult enam mitte üldse karvast naist ja läheb talle metsa püstoliga järgi (ei teagi miks püstoliga). Lõpptulemusena aga laseb ahvmees ta maha. Miskipärast läheb hoopis mitte enam karvane naine vangi, ahvmees aga kohtus tõestades, et loodusega harmoonias elanud hingena viidi ta mitu korda ümber kasvatades segadusse. Kohus näinuna, et tsiviliseeritud ahvmehel endal ju tegelikult süüd ei ole, laseb ta vabadusse. Pressi jälitatuna pöördub tsiviliseeritud mees metsa tagasi, kuid istub niipea prantsuse tsiki auto peale, kui kaamerad kadunud. Hiired, kes samuti nüüdseks tsiviliseeritud, ei saa aga hääletades ühtegi autot peatatud, kuna nende silt kirjaga New York, on lihtsalt liiga väike.

Film oli siis ilmselt sellest, mis ka minul viimaste aegade põhiline küsimus olnud - kuidas inimene peaks elama ja kas pärast tsivilisatsiooni mõjutusi on võimalik normaalselt taas loodusega harmoonias elada. Või kas kellelgi on õigust inimese elustiili arvustada ja isegi sundida muutuma. Jah, veider film oli, aga väga hea ja asjaliku ideega.

Simple hippie kind of life?!

On üpris haige, et samas, kui mina jutlustan tarbimise ja produktsiooni vähendamise vajalikkusest, sai meie koju järjekordne telekas toodud (nüüd neid kokku juba 4.. ilmselt mingi rekord, et iga toa kohta üks telku) ja digiTV sisse pandud. Ja kuigi tahaks vabandada välja, et minu oma oli neist teine, siis tegelikult tean, et ega see maailma kohapealt midagi ei muuda. Ometi on sellest keeruline loobuda. Raskus tuleneb sellest, et inimene kasvanuna sellises kultuuris, kus varakult televisiooniga tekitatakse sõltuvus sellise tegelikult ülimalt passiivse meelelahutuse järele. Teiseks, mitte vaid televisiooni programm, mis on nii nõiduslikult tõmbav, vaid ka teler ise on muutunud üpris iseenesest mõistetavaks. See on mööbel nagu tugitool ja kui sa oled suutnud selle endale võimaldada, kuid hiljem hakkad märkama, kuidas see su aega raiskab, siis kahvatuvad mõtted selle mahamüügist idee kõrval, et vahel ju tuleb sealt ka väärtuslikke kultuuri saateid. Samuti arusaam, et neli telkut on küll korteri kohta liig, toob taas mõttesse, et kunagi kui päris oma kodu on, siis ei peaks hakkama mõtlema, et kuidas uuesti seda ajaraiskajat endale muretseda.

Seepärast ongi vahel sihuke tunne, et loobuks järsku kõigest ja läheks ilma milletagi kuhugile minema. Kasvõi juba seepärast, et ennast võltsvajaduste illusioonist vabastada. Muidugi on häid ideid, mis mõnest tõesti heast filmist nägemata jääks. Samas, kui võtta inimelu seisukohast, siis midagi sa ju sellega tegelikult ei kaota. Teate, kuskil tee ääres hääletades on selline tunne, et oled vaba, sul pole kohustusi, pole vaja midagi ja sind ümbritseb loomulik, looduslik maailm. Siis jõuab sulle kohale, et inimelu on nii tühine ning vahet ei ole, et inimene on arendanud välja kultuuri, märgisüsteemi enese väljendamiseks kasvõi abstarktsel viisil.. mida iganes veel. Inimene maailma seisukohast jääb ikkagi loomaks. Me sünnime suvalisel ajaloo hetkel, sureme ligikaudu 60-90 aastat hiljem, ning miski, mis sa teed, ei ole tähtsam, kui see mis on looduse poolt paika pandud. Veelgi enam. Eilegi tundsin, et rohul istumine, telgis magamine, ringi rändamine, päikese ja ööpilvede vaatamine teeb inimese palju õnnelikumaks kui telekast ka kõige parema kultuuriväärtusega filmijupi ära vahtimine või arvutis teistega lobisemine. Muidugi ei mõtle ma, et inimene on õnnelikum ilma sõpradega suhtlemata, olgu see kui väheoluline jutt tahes. Siiski, iga inimene on õnnelikum, kui ta peab selle jaoks enda sõbrale külla minema, teda silmast silma näha saab ja tema tõeliseid emotsioone näeb. Mugavad vahenduslülid nagu telefon, internet, isegi tuleb siis lisada kirjutamise, tekitavad inimeste vahele ka siiski barjääri, sulgevad mitmed meeled ning samuti suureneb anonüümsus. Isegi siis, kui inimesed täielikult teavad kellega nad läbi mingi tehisliku vahendi suhtlevad. Selline vahendus tasub ennast ära vaid vast sellisel juhul, kui teadet soovitakse anda võimalikult suurele hulgale publikule, mis muudab ka minu siia kirjutamise case'i teatud määral põhjendatuks. Teine põhjus tuli veel meelde. Vahel võibki mõni inimene anonüümsust soovida, niiöelda pihtides südamelt, mida otse teistele öelda ei suuda, või mida tahaks just jagada tundmatutega, keda muidu võibolla ei kohtakski. Aye.. see olekski tänase mõtte kohta kõik.

Weird map of the world

Can anyone explain me why Alaska and Greenland on this map are marked with that kind of flags. As far as i know, Alaska is still the state of U.S.A. and Greenland should also still be colony of Danemark.. or does anyone else know something i don't. And this time you can click on it for bigger picture.. i also edited my Spore creature images, so now you can see those in full size too.

Newsquake

Praise Jah

Wailers tuleb Tallinna,.. see juhtub 22. augustil ja sellest saab selle suve parim üritus, yeah! Internetis http://www.melu.ee/index.php?id=3847 öeldakse, et kahjuks on Bob Marley pilve peal ja ei tule Tallinna. Mina küll nii kindel poleks, et ta pilve peal on. Ma arvan, et Bob'i hing on ikka oma bändiga. Kusjuures selle peale, kui öeldakse, et uus solist on nii Bob'i häälega, et teda ta pojaks lausa peetakse, siis tekib minul hoopis teine mõte.. Võibolla see näitabki, et hea sõber on ikka nendega. Vaatab, et ikka kõik endistviisi tasemel oleks.

Minu jaoks on see üritus küll peaaegu sama tähtis, nagu tuleks jumal Bob ise külla. Neile, kes ei ole sellega tuttavad, miks ma Bob'i jumalaks nimetan, ütleks, et Seda ei tasu võtta tegelikult religiooniga seotult. Ei, ma ei loo siin mingit veidrat friik-rastafarianismi. Mina olen ikka omamoodi pagan. Asi on hoopis selles, et minu jaoks olid mõned bändid/lauljad nii erilised, et nad ületasid kaugelt legendi taseme. Paar tegiat on selliseid isegi veel elus. Igaljuhul on nende oskused, sõnum või ma ei tea, miski muu, nii eriline, et nad väärisid kõrgeimat kohta, mis üldse võimalik.. kohta minu pisikeses muusikute Pantheonis.

Poetry for life

Now the last poetry thing that i have done in past.. and i don't know if i do any more, but well, i guess when i fall into deep abyss of really bad mood again, i may write also poetry. This one is about cruel games of life and death, and danger of taking any of these too easily.

Grim Reapers Girl

Young man did the suicide,
leaving his bride crying.
Now she walks lonely path
Between living and dying.

Next month, girl walked in a park
She met a new guy, who said:
“lost love thou must forget”
Soon girl fell in love again,

Not knowing that loved one is the Death

Oli kord üks päev suve

Respect life, your own and others too, life is holy even if there is no god.. especially when there is no god.

-first rule in my holy book of life phylosophy-

 

Eile oli üle pika aja üks mõnus palav päev. Keskpäeva oli lausa nii põrgulik kuumus, et tundus juba kodune tunne. Tegelikult pinsaku oleks küll koju jätnud, kui ma poleks mõelnud sellele nööpe minna ostma. Ja nööpide ostmiseks tegelikult mul lõpuks siiski aega ei jagunud, sest pärast seda, kui Taavi oli mulle mõned koopiad mu enda filmide dvd-st teinud, tahtsin ma veel katsetada paari asja tema arvutis oleva Spore Creature Creatoriga. Ilmselt enamus ei tea veel, mis asi see on. Niisiis ma teen veidi reklaami Spore'le, mis on Maxise ja EA juba kuskil viis aastat töös olev arvutimäng. Booooring, mõtlete teie, onju?! Seda küll, see on kõigest mäng ja päris elule vastu ei saa. Siiski on tegemist millegi revolutsioonilise ja ausalt öeldes ka väga naljaka ning lastepäraselt toredaga. Samas on see mäng siiski sobilik just vanematele, kui selle lihtsus ja graafiline välimus võiksid vihjata. Niisiis, nagu kusagil internetis kirjutati, on tegemist millegiga, mis oleks parim kingitus jumala lapsele, sest mängus juhid sa ühe elusolendi või siis hilisemas järgus terve liigi evolutsiooni ja olelusvõitlust läbi aja. Darwin oleks ilmselt üsna sõnatu.

Mängu täisversiooni kohta saate vaadata väga võimsat videot youtubest http://www.youtube.com/watch?v=T8dvMDFOFnA .. see on 35 minutit pikk, seega varuge kannatust ja aega. Ja muidugi peaks mainima, et mõned asjad on aastate jooksul muutunud, kuna too video on pärit aastast 2005. Nüüd, kui te olete vaadanud ära selle preview, siis näete, et mänguväljaks on põhimõtteliselt terve galaktika terve hulga planeetidega, kus on elu. Kujutage nüüd ette mängudisainerite tööd. Oleks vist väga suur töö kõik need planeedid erinevate olenditega täita ja seepärast andsidki nad välja väikese osa mängust - Creature Creator. See on see sama osa, millega sa mängus sees oma olendit ka arendad, aga hetkel välja antud variandiga tekitati kogu maailmas fännide näol tasuta tööjõud. Praeguseks ajaks, see on põhimõtteliselt mõnede nädalatega, on loodud juba üle miljoni ja kuuesaja tuhande erineva eluka, kes on interneti kaudu mängu tegijatele kättesaadavad, et nendega see galaktika asustada.

Ka mina tegin siis Taavi juures paar tüüpi. Ma küll ei ole neid internetti üles pannud, kuna selleks peab kuskile registreeruma, aga igaljuhul andis see mulle arusaama sellest, mida seal mängus kõik teha saab ja kuidas need olendid käituma hakkavad.

Ma mõtlen, et võiks siis mõned pildid ka üles sättida enda tehtud olenditest. Vajutage kindlasti pildi peale, et näha suuremalt.

Ok.. aga ma ei pidanud ju tegelikult ainult sellest kirjutama. Siis kui mu filmid olid kopeeritud ja see Shardnose creature valmis, sain uuesti välja minna, et Gerliga (Rosemary mu sõbralistis siin blogis) veini juua ja vestelda. Veini joomisega läks küll hästi, vein hakkas isegi veelgi kutsuma nii, et üritasin pärast veel koos Gerliga edasi ühele peole minna. See aga ebaõnnestus, kuna sinna ei soovitud võõraid. Vestlemine veini kõrvale läks aga vaevalisemalt. Ma olen üldiselt suhteliselt vaikne tüüp, ja ega Gerli ka palju ei räägi. Aga võibolla just seepärast ta mulle meeldibki. Kui ta räägib, siis ikka midagi üsna tarka. Pealegi vähene jutt aitab nautida ümbrust, seltsi jne. Vähemalt sel korral mu jaoks see nii oli. Mul oli terve päev parajalt hea tuju. Kui välja arvata pisuke peavalu, mis mul vist ikkagi veini ja kohutava soojuse koosmõjust tekkis, siis võiks kõigega üpris rahul olla.

Pärast seda kui Gerli ja see seltskond, kellega nad pidutsema läksid, oli lahkunud, läksin mina sadamasse. Üldiselt mulle meeldib seal. Ja ka linnahalli katust pean ma üheks neist minu kohtadest. Hästi hea tunde tekitab õhtuse päikese sillerdust meres näha. Ja laevad on mulle ka juba lapsepõlvest saati meeldinud. Seal ma siis istusin umbes pool tundi, sõin oma täidetud pankoogid ära ja imetlesin ühe välismaalase ilmselt kümneid kui mitte sadu miljoneid maksnud jahti, mis parasjagu oli sinna parkinud.

Veidi pärast koju jõudmist kutsusid sõbrad mind välja rääkima. Nad olid õlut joonud. Õnneks oli veidi mulle ka jäänud nii, et ma sain oma peavalust lõpuks lahti. Rääkisime muljeid õllesummerilt, tegime nalja, aga mis peamine, nad kutsusid mind pühapäeval õppima, kuidas mootorrattaga sõita. Ühe korra ma proovisin juba talvel ka, aga kuna jalaga käigu vahetamine on mu jaoks eriti harjumatu, siis läheb mul ilmselt hulk aega enne kui üldse kohaltki liikuda suudan.

Täna on aga veider päev. Kuigi ma ei ole veel üldse kindel, kuidas Gerlisse suhtuda, tunnen ma siiski tema järgi igatsust. Muide, kui ma nüüd õigesti aru sain, mis sa oma tulevikku kohta silmas pidasid, siis see tekitas küll minus kurbust ja isegi veidi viha. Aga jällegi, ma ei ole kindel.

Olge mõnusad, päikest ja rahu!

Hold me, thrill me, kiss me, kill me!

Love

She asked what is that and i believe no-one has ever given a really good explanation. In Estonia one known man said that love is that if you do everything in your capability and even more to see the one you hold dear to you, smiling. It's quite nice to say that, but it is not all.. far of that. First of all, love is not only a feeling between humans. It's condition of feeling that someone or something or even some idea is part of you. Love isn't linked with sexuality at all,.. although in some cases sex gives that something that is missing from unity of souls of two people.. but in many occasions it may only hold people from feeling true love. Now, be sure not to understand me wrong.. i'm not against sexual relations. I really glorify sexual relations, yet i believe i have developed somekind of deeper understanding of things in universe. I have achieved something like harmony between myself and my subconcious. And that means, that i control everything about myself - feelings, urges, thoughts, body. At least so i want to believe. Hell, even if i still haven't actually achieved that, my current course is getting me closer. As i have wrote at my orkut site, i'm still not a holy man, i'm messenger of reason and respect. So,.. i haven't renounced from sexuality completely, i'm just exploring the depths of human psychology and relations. Nowdays i need lot's of time to let someone close to me, because i have found that most of the feelings humans have are just a shell they have grown to themself. And only thing that can break through that, is time. Time is my ally.. time is my friend, time is all i have.. and we have all the time in the world,.. all the time we need. Constantly humans feel that they love someone, but most of that feeling is actually just a simple and short living desire for something we find likeable. Again, only time can reveal the truth. I feel that truth is most important component of love. Especially being true to yourself. Now.. bearing that in mind, i'm not sure about what i felt for Irma - a girl who was absolute obsession.. for whom i cryed many years after i lost her, and because of her i started to think about what is important in feelings and relations for me. Yeah.. i tend to think that maybe i have loved only myself and that abstract wholeness of humanity.. world and life.. but never any other person. That's somewhat unpleasant thought, but no.. really, i think that there are many types and levels of love. For loving another human, i have to see one's soul and at the same time i need somekind of purpose.. both of which are hard to achieve. Some say, that take it easy, have fun and even if that is not love, take all the joy you can get. Sadly, i am tired of relations and deeds that doesn't mean anything. Yet, there is other side. I'm quite critical about myself and my life.. although changing it to better needs kind of miracle. So, this criticism plus bad experiences, made me think over.. and finally i have kind of separated myself from other people. I have made myself an invisible jail cell, which should protect me from people and people from me. Like in any jail you yearn for freedom, but you have to earn it. You have to gain the trust of the keeper. In my case, that is me.. so it seems, i don't trust myself. I'm working on it, but you probably know also that inmates doesn't change, at least not very quickly. Darn, now i started thinking, what if i learn to trust myself too late. Or what if i take a risk to trust myself but make a mistake. Yes, actually i am pretty sure what love is and that i do feel love for some certain persons too, but i am not sure what to do about it.

There is more,.. my feelings, my innerworld is so complicated that i believe i could write entire book on that theme, but for today it's certainly all.. i am tired and bit sad.. and i have doubts about everything i just wrote, i even thought about deleting it many times.. but hey, writings may make sense much later.

Love is sweet, but it is painful and tormenting too. He he.. i read Hesse right now.. i wonder how much of that thinking is because of that book.

Dreaming Life

I think, this is most surreal thing i've ever written.. but yo, it ain't absurd.. it has a story, it has the message. So, even if it's not very much needed knowledge, it is in my my soul to doubt about things like this and argue about basis of life and being. This writing has the parallels with my favourite movie "Waking Life", through having the dreamlike feeling that you are not sure what's this all about - life. It is wishful thinking.. beliefs of best possible reality creates ultimate joy, but there's danger that it may turn out to be only a dream. Waking up is voice that sais.. yo man, you lost. But at least in some universe or just in my head, this dream can last. In every morning you wake up, yet every new night you can see dream again.. and in some way dreams do last forever, because when you remember it, you believe it,.. you live it. Well, but maybe life is dream and dream is life. Then how to understand which one you live and do you want to wake up. Or if everything is dream, wouldn't it then mean it is all also a life. Anyways, what is almost sure, is that also dream is reality.. you know you have it. Dream really happens, although you are at sleep then. Difference is, when you are awake, you have full control of things,.. even when it seems not so. Also happenings in life are linear and depending of the last and next one. But when life is in dream, control you have is illusional. It changes constantly, even past. But you don't understand that because with changes in life, also your memories, beliefs and personality will be according to new reality. If you don't understand what i'm talking about, i'd advice you to watch another movie too.. "Dark City".. this talks how changes may happen so that people in the middle of these don't even understand they live consantly a brand new life. Living awake or dreaming. And yes, in this reality they have no control, everything happens because of the outside power. which way is more valuable or more comfortable or more real is up to you. Yo.. it's time for another poetry lookalike thingie.

Waking Life

Some day i will wake up

and think that i have never ever

actually thought before

everything will last forever

weather forecast makes me bored

in infinity i fare with you together

run with joy through the storm

with slow pace or maybe never i ought to grow up

like every other mushroom.

Littlebit, rain takes down my lovefever

it's another ordinary afternoon

it's bit cold, makes you shiver

i wonder is it because the chilly air, me or daytime moon

can something at all be better

in sacred serenity

you know everything is cool

i may be just a dreamer

who yet has to wake up and feel as a fool